KRISTUSE AU

„Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.“ (2 Korintlastele 4:17-18) 

Paulus ütleb meile: „Tõstke oma pilk ära oma probleemidelt! Ärge keskenduge asjadele, mis on tabamas maailma, sest need kõik mööduvad kord nagunii. Teie probleemid pole võrreldavadki igavese auga, mis ootab ees Jumala lapsi. Ainuüksi juba peale ühte hetke Paradiisis, ei mäleta te sellest maisest elust enam midagi!“

Kristuse kohta on kirjutatud: „Vaadakem üles Jeesusele…kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel…“ (Heebrealastele 12:2). Jeesus ise ütles: „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!” (Luuka 21:28).

Pauluse kohaselt on nii, et mida enam ebakindlus ja pimedus maad võtavad, seda enam käsib Jumal oma imelisel valgusel paista me südameis. Paulus räägib Kristuse au aulisest ilmsiks saamisest keset me katsumusi: „Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest.“ (2 Korintlastele 4:6). Paulus ei kirjelda siin midagi vähemat, kui värsket ilmutust Jumala aust, mis peitub Kristuse isikus.

Kui Paulus selle ilmutuse sai, istus ta ilma ühegi sendita vanglas. Ja kuigi ta elatus vaid suht nadist vangla toidust, sai ta elustatud läbi värske ilmutuse Kristuse aust, mida ta koges igal päeval.