LASE JUMALAL KORRALDADA KÕIK

Kui aus olla, peame tõdema, et paneme suurtes raskustes oma lootuse pigem inimeste peale. Püüame leida vastuseid kas oma pastorite, nõustajate, sõprade või abikaasade käest. Kulutame tunde, päevi või isegi nädalaid, et püüda leida oma probleemile lahendust. Ja kui see lahendus on siis aeglane tulema, püüame nihverdada ja sahkerdada üht- ja teistpidi, kuni me inimlik jõud otsa saab.

Tänu Jumalale kõige abi eest, mida teistelt saame, kuid me ei peaks otsima erinevaid variante, kuidas vastuseid ise esile tuua. Paulus ütles, et me „kiitleme Kristusest Jeesusest ega looda liha peale.“ (Filiplastele 3:3). See on me endi hingede pärast, miks Jumal ootab seni, kuni vaatame kaugemale oma inimlikest võimalustest ja otsime ainuüksi Tema abi. Jah, Ta küll kasutab teisi inimesi me elus, kuid me peame laskma Temal korraldada selle kõik. „Parem on pelgupaika otsida Issanda juures kui loota inimeste peale.“ (Psalmid 118:8). „Ärge uskuge ligimest, ärge lootke sõbra peale…Aga mina vaatan Issanda poole, mina ootan oma pääste Jumalat: küll mu Jumal kuuleb mind.“ (Miika 7:5,7). 

Paulus teadis kõike lihaliku tegutsemise võimetuse kohta. Ta tunnistas, et ta pole tark. Tema kriitikud nimetasid ta jutlustamist põlastusväärseks ja teda ennast alamaks ehk teisisõnu – teda peeti igavaks. Paulusel aga polnud probleemi taolise kriitikaga, kuna ta ei lootnud oma inimliku olemuse peale. Ta teadis, et Jeesuski polnud võidelnud oma lahinguid omaenese tarkuse- või karismaga, vaid täie kindlusega oma Isa peale (vt 1 Korintlastele 1:27.29).

Heebrea kirja 3:14 on üks auline tõotus kõigile, kes hoiavad kindlalt kinni oma kindlusest Jeesusesse: „Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli.“ See tähendab seda, et kui hoiame alal oma vankumatu kindluse Issandasse, saab Temast meie ainus tõeline varustuse allikas, nii et meil pole vaja seda kusagilt mujalt otsida.