KADUNUD POEG JA TEMA ISA
Ma usun, et kadunud poeg (vt.Luuka 15) tuli tagasi koju tänu oma mälestustele ja kogemustele oma isaga. See noor mees tundis oma isa olemust ja eeldavasti oli ka kogenud suurt armastust oma isa poolt. Sest miks muidu oleks ta tahtnud tagasi tulla, kui teda oleks oodanud ees vihane ja kättemaksuhimuline isa, kes oleks talle peksa andnud ja nõudnud tagasi iga viimsegi kui sendi, mille ta oli ära kulutanud?
Kadunud poeg pidi teadma, et tagasi koju minnes ei oota teda ees peks ega hukkamõist mineviku pattude pärast. Arvatavasti mõtles ta, et: „Mu isa armastab mind ja ei viska mulle mu patte ette. Ta võtab mu tagasi.“ Kui sa tuled sellisest taustast, on sul alati julgus minna tagasi koju.
Pange tähele, kuidas kadunud poja isa „tabas“ oma poega headuse õnnistusega enne, kui too oli jõudnud üldse väljendada oma südamest tulevat kahetsust, mida ta kogu kodutee harjutanud oli. Kohtudes taaskord oma isaga, ei antud talle ülestunnistuseks võimalustki, sest isa segas sellele oma kallistustega vahele. „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20). Isa oli nii õnnelik oma poja tagasituleku üle, et ta mattis ta oma kallistuste ja suudluste alla, öeldes: „Ma armastan sind, poeg! Tule koju ja saa osa kõigest, mis sulle kuulub!“
Isa tegi seda kõike enne, kui ta poeg üldse jõudis midagigi öelda või üles tunnistada. Noor mees suutis ehk pomiseda vaid mõned algusfraasid oma kõnest, kuid isa ei lasknud tal isegi lõpetada – tema jaoks olid selle noore mehe patud juba ammu unustatud! Isa ainsaks sooviks oli öelda oma sulastele: „Pange rüü mu pojale selga ja sõrmused sõrme ning valmistage ette suur pidusöök, sest nüüd läheb peoks! Las kõik tunda rõõmu sellest, et mu poeg on tagasi kodus!“
Patt ei omanud isa jaoks mingit tähtsust. Ainus, millele tema mõtles, oli armastus. Ta tahtis anda oma pojale teada, et too on vastuvõetud ilma ühegi ülima ülestunnistuseta ja see on midagi, mida Jumal tahab ka meile teada anda: Tema armastus on suurem kui kõik meie patud kokku! „Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Roomlastele 2:4)
Kadunud poeg pidi teadma, et tagasi koju minnes ei oota teda ees peks ega hukkamõist mineviku pattude pärast. Arvatavasti mõtles ta, et: „Mu isa armastab mind ja ei viska mulle mu patte ette. Ta võtab mu tagasi.“ Kui sa tuled sellisest taustast, on sul alati julgus minna tagasi koju.
Pange tähele, kuidas kadunud poja isa „tabas“ oma poega headuse õnnistusega enne, kui too oli jõudnud üldse väljendada oma südamest tulevat kahetsust, mida ta kogu kodutee harjutanud oli. Kohtudes taaskord oma isaga, ei antud talle ülestunnistuseks võimalustki, sest isa segas sellele oma kallistustega vahele. „Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20). Isa oli nii õnnelik oma poja tagasituleku üle, et ta mattis ta oma kallistuste ja suudluste alla, öeldes: „Ma armastan sind, poeg! Tule koju ja saa osa kõigest, mis sulle kuulub!“
Isa tegi seda kõike enne, kui ta poeg üldse jõudis midagigi öelda või üles tunnistada. Noor mees suutis ehk pomiseda vaid mõned algusfraasid oma kõnest, kuid isa ei lasknud tal isegi lõpetada – tema jaoks olid selle noore mehe patud juba ammu unustatud! Isa ainsaks sooviks oli öelda oma sulastele: „Pange rüü mu pojale selga ja sõrmused sõrme ning valmistage ette suur pidusöök, sest nüüd läheb peoks! Las kõik tunda rõõmu sellest, et mu poeg on tagasi kodus!“
Patt ei omanud isa jaoks mingit tähtsust. Ainus, millele tema mõtles, oli armastus. Ta tahtis anda oma pojale teada, et too on vastuvõetud ilma ühegi ülima ülestunnistuseta ja see on midagi, mida Jumal tahab ka meile teada anda: Tema armastus on suurem kui kõik meie patud kokku! „Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Roomlastele 2:4)