MINGE “VAIMUS”
Sa võid minna „Vaimus“ ükskõik, millise rahva juurde kogu maailmas. Sa võid puudutada puutumatuid rahvaid, olles oma põlvedel. Pole kahtlustki, et sinu salajasest palvekambrist võib saada Jumala Vaimu liikumise peakontor kõigi rahvaste jaoks.
Mõtlen siinkohal Aabrahami peale, kes palvetas jumalatu hukkaläinud Soodoma pärast ja kellele Jumal vastas: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale." (1 Moosese 18:26)
Kui Aabraham seda kuulis, hakkas ta Jumalaga kauplema, öeldes: „Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?" (1 Moosese 18:28). Aabrahami mõte peitus selles, et: „Jumal, mis siis, kui nende viiekümne uskliku seas leidub nelikümmend viis õiget? Mis siis, kui nende näol on tegu tõeliste otsijatega? Või kui seal oleks ainult kümme sinu järgi tõeliselt igatsejat? Kui ka ainult need kümme hüüaks su poole, kas sa siis jätaksid selle linna alles?“ Ja Jumal vastas Aabrahamile: "Ma ei hävita kümne pärast." (1 Moosese 18:32)
See piiblilõik räägib meile midagi Issandast. Ta on nõus säästma terveid kogukondi ja ühiskondi, kui Ta vaid leiaks sealt käputäiegi õiglasi inimesi. Mis tähendab siis neid, kes otsivad Tema palet kogu oma rahva nimel.
Kuid Jumal läheb sel teemal edasi ja veel kaugemalegi kui Aabrahamiga. Hesekieli 22-peatükis räägib Ta üheainsa uskliku leidmisest, kes oleks nõus seisma müüripraos: „Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks; aga ma ei leidnud.“ (Hesekieli 22:30)
Hesekieli prohveteeringute ajal oli Iisrael vaimses mõttes täiesti kui reostunud. Prohvetid kuritarvitasid Jumala seadusi ja käitusid nii nagu ise heaks arvasid. Rahvas aga oli mahasurutud ja rõhutud; omaenda himudest lähtuv ja üksteist paljaks rööviv. Mitte ükski inimene nende seast ei hüüdnud Jumala poole. Mitte keegi ei seisnud müüripraos, et teha eestpalveid. Ja ometigi, Jumal oli valmis päästma kogu rahva, kui seal oleks leidunud kasvõi üksainus eestpalvetaja.
Kui sul pole füüsiliselt võimalik minna mõne rahva sekka, võid sa siiski olla osa eestpalvetajate toetavast liinist, kelle kohus on aidata neid, kes on andnud iseendid minemaks välja rahvaste sekka. Kui Paulus kirjutas oma ringreisidest, ei maininud ta ainuüksi Timoteost ja Tiitust kui oma abilisi, aga ka Liidiat ja teisi armsaid naisi, kes neid toetasid. Nende näol oli tegu pühendunud teenijatega, kelle abi aitas puudutada paljusid rahvaid evangeeliumiga.
Mõtlen siinkohal Aabrahami peale, kes palvetas jumalatu hukkaläinud Soodoma pärast ja kellele Jumal vastas: „Kui ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale." (1 Moosese 18:26)
Kui Aabraham seda kuulis, hakkas ta Jumalaga kauplema, öeldes: „Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?" (1 Moosese 18:28). Aabrahami mõte peitus selles, et: „Jumal, mis siis, kui nende viiekümne uskliku seas leidub nelikümmend viis õiget? Mis siis, kui nende näol on tegu tõeliste otsijatega? Või kui seal oleks ainult kümme sinu järgi tõeliselt igatsejat? Kui ka ainult need kümme hüüaks su poole, kas sa siis jätaksid selle linna alles?“ Ja Jumal vastas Aabrahamile: "Ma ei hävita kümne pärast." (1 Moosese 18:32)
See piiblilõik räägib meile midagi Issandast. Ta on nõus säästma terveid kogukondi ja ühiskondi, kui Ta vaid leiaks sealt käputäiegi õiglasi inimesi. Mis tähendab siis neid, kes otsivad Tema palet kogu oma rahva nimel.
Kuid Jumal läheb sel teemal edasi ja veel kaugemalegi kui Aabrahamiga. Hesekieli 22-peatükis räägib Ta üheainsa uskliku leidmisest, kes oleks nõus seisma müüripraos: „Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks; aga ma ei leidnud.“ (Hesekieli 22:30)
Hesekieli prohveteeringute ajal oli Iisrael vaimses mõttes täiesti kui reostunud. Prohvetid kuritarvitasid Jumala seadusi ja käitusid nii nagu ise heaks arvasid. Rahvas aga oli mahasurutud ja rõhutud; omaenda himudest lähtuv ja üksteist paljaks rööviv. Mitte ükski inimene nende seast ei hüüdnud Jumala poole. Mitte keegi ei seisnud müüripraos, et teha eestpalveid. Ja ometigi, Jumal oli valmis päästma kogu rahva, kui seal oleks leidunud kasvõi üksainus eestpalvetaja.
Kui sul pole füüsiliselt võimalik minna mõne rahva sekka, võid sa siiski olla osa eestpalvetajate toetavast liinist, kelle kohus on aidata neid, kes on andnud iseendid minemaks välja rahvaste sekka. Kui Paulus kirjutas oma ringreisidest, ei maininud ta ainuüksi Timoteost ja Tiitust kui oma abilisi, aga ka Liidiat ja teisi armsaid naisi, kes neid toetasid. Nende näol oli tegu pühendunud teenijatega, kelle abi aitas puudutada paljusid rahvaid evangeeliumiga.