ELA KUI UUS INIMENE
Te ju kõik teate seda lugu. Noor mees võttis osa oma isa pärandusest ja laristas selle siis kõik metsiku elu peale ära, olles lõpuks omadega täiesti läbi ja murtud nii ihult kui hingelt. Oma elu kõige madalamas seisus otsustas ta pöörduda tagasi oma isa juurde. Piibel ütleb meile, et: „...ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.“ (Luuka 15:20)
Pange tähele, et mitte miski ei takistanud seda isa andmaks andeks sellele noorele mehele. Seal polnud vähimatki asja, mida see noormees oleks pidanud tegema – isegi mitte tunnistama oma pattu – sest isa pakkus talle juba lepitust. Ja see kõik sündis isa initsiatiivil, kes jooksis oma poja juurde ja embas teda niipea kui ta nägi poega mööda teed tulevat. Andestamine pole raske ühegi armastava isa jaoks ja veelgi enam pole see probleemiks meie Taevasele Isale, kui Ta näeb oma last meelt parandamas.
Seega pole selle tähendamissõna keskseks teemaks üldsegi mitte andestus. Muide, Jeesus annab üsna selgelt mõista, et sellele kadunud pojale ei piisanud ainuüksi andestusest. Isa ei emmanud oma poega vaid selleks, et anda talle andeks ja lasta tal siis minna. Ei, see isa igatses palju enama järele kui vaid tema poja taastamine. Ta igatses oma lapse seltsi, ligiolu ja suhtlemise järele.
Kuigi kadunud poeg sai andeks ja taaskord osa isa soosingust, polnud tema positsioon veel paigas tema isakojas. Ainuke viis, kuidas isa oleks olnud rahul ja tema rõõm oleks saanud täielikuks, oleks olnud siis, kui ta poeg oleks viibinud tema seltskonnas. See on kogu selle tähendamissõna mõte.
Lugu läheb aga veelgi põnevamaks. On ilmselge, et poeg ei tundnud end eriti mugavalt peale andeks saamist, mis on ka põhjus, miks ta kõhkles tagasi isa kotta minemast. Ta lausa ütles oma isale: „Kui sa vaid teaksid kõiki neid jubedusi ja rüvedusi, mis ma olen korda saatnud. Ma olen teinud pattu Jumala ees ja eksinud sinu armastuse ja armu vastu. Ma ei vääri sinu armastust ja sul on täielik õigus mind hüljata.“
Kuid pange tähele isa vastust oma pojale. Ta ei ütle ainsatki sõna kinnitamaks poja poolt lausutut. Mitte vähimgi asi tema käitumises ei viita tema poja vastuhakule, rumalusele, pillavale elustiilile või vaimsele pankrotile. Muide, isa isegi ei reageerinud poja püüetele tunda end väärtusetu- ja kõlbmatuna tema koja jaoks. Ta ignoreeris oma poega täiega! Kuid miks?
Isa silmis oli see endine poeg surnud ja täiesti välja lülitatud tema mõttemaailmast. Isa jaoks oli see poeg, kes oli tagasi koju tulnud, täiesti uus inimene, kelle minevik oli maha maetud. Isa ütles: „Nii palju kui minust sõltub, on sinu vana sina surnud. Ela nüüd koos minuga kui uus inimene. Pole vähimatki põhjust, miks sa peaksid elama süütunde all. Samuti on kogu su patu-teema lahendatud. Tule julgelt minu ligiollu ja saa osa minu armust ja armastusest.“