TÕOTATUD MAA TÕELINE TÄHENDUS

Jumal andis Kaananimaa meie esiisale Abrahamile „igaveseks omandiks“ (1 Moosese 17:8). Sõna „igevene“ tähendab heebrea keeles „mitte-kunagi-lõppevat“. Sa võid nüüd mõelda, et: „Aabraham oli kindlasti väga rõõmus selle asjaolu üle. Jumal oli tõotanud ta järglastele püsivat kodumaad, mis oli nii suur ja lai kui kaugele silm ulatas ja mis pidi kestma terve igaviku.“ Ometigi ütleb Uus Testament meile, et maailm saab täielikult hävitatud ja maha põletatud tule läbi, peale mida Jumal loob uue taeva ja uue maa.

Sa võid nüüd mõelda, et: „Kuidas saab Jumala „igavene omand“, mis sai tõotatud Aabrahamile, olla vaid kui üks killuke kinnisvarast? Kuidas saab see olla igavene?“ Tõde peitub aga selles, et see tõotatud maa oli pigem sümboolne ja ületas kogu maise tähenduse. Ma usun, et Aabraham teadis seda oma vaimus. Piibel ütleb meile, et ajal, mil Aabraham Kaananimaal ringi liikus, tundis ta end kui tulnukana: „Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile...“ (Heebrealastele 11:9). Miks siis nii? Aga seetõttu, et Aabrahami süda igatses millegi enama järele kui seda oli see maa.

„Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.“ (Heebrealastele 11:10) Abraham mõistis selle maa õnnistuses peituvat tõelist tähendust ja sai aru, et: „See maa iseenesest pole see tegelik omand, vaid hoopis piltlik sõnum suurtest õnnistustest, mis alles tulemas.“ Aabraham mõistis tõotatud maa tegelikku tähendust; ta teadis, et Kaananimaa esindab tulevast Messiat, sest Jeesus ise ütleb meile: „Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas." (Johannese 8:56)

Püha Vaim võimaldas sel Jumala suurmehel näha aastates ette, kuni Kristuse päevani. Ta teadis, et tõotatud maa tegelik tähendus viitas tõelisele rahu ja hingamispaigale. Ja nagu Abraham teadis, see hingamispaik peitus Jeesuses Kristuses eneses. Just nii – Jeesus Kristus on see meile tõotatud omand. Meie oleme küll Tema omad, aga samas on tema ka meie oma. Ja Jumal kutsub meid saama osa sellest „igavesest omandist“ läbi lihtsa usu