ISA ARMASTUS SINU VASTU ON VANKUMATU

Jeesus rääkis meile, et kui kadunud poeg tagasi koju pöördus, oli ta rohkem kui teretulnud oma isa kojas. Ta sai uue kuue, sõi oma isa lauas ja koges täit andestust. Kuid see ei teinud temast veel inglit.

Hoopis vastupidi! Ma usun, et ta isa koges temaga veel palju probleeme, enne kui see lugu tõeliselt ühele poole sai. Kuid ainukene, mida see poeg keset kõiki neid olukordi teadma pidi, oli see, et isa armastus tema vastu on vankumatu! Ta pidi teadma, et ta isa on kannatlik tema suhtes, liigub koos temaga ja armastab teda. Nõnda samuti on ka meie Taevane Isa meiega. Ja ometigi me muudkui korrutame iseendale: „Ühel neist päevist ma saan nii täiuslikuks ja nii õigeks Jumala ees, et Tal saab olema väga kerge mind armastada.“

Ei! Ta armastas sind juba siis, kui sa alles patune ja hukkaläinud olid ning Tema vastu võitlesid. Kui palju enam armastab Ta sind siis nüüd, kui sa oled meelt parandanud!?! Jumal on sulle juba öelnud: „Ma armastasin sind juba siis, kui sa mind veel ei tundnudki ja kui sa alles patus ning mässumeeles elasid. Kas ma siis nüüd, mil sa mu lapseks oled saanud, ei peaks sind veelgi enam armastama?“

Me ei oska hingata ja olla kindlad Tema armastuses nõnda nagu tegelikult peaks. Ja ometigi ütleb Jumal enda kohta, et Tema ON armastus. Johannes kirjutas: „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.“ (1Johannese 4:16)