JUMALA ARMASTUSE SÜGAVUS

Paulus ütles Jumala armastuse kohta, et see ületab kogu mõistuse. See on lai ja pikk ning sügav ja kõrge. Antud olukorras sooviksin keskenduda Tema armastuse sügavusele.

„Et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega.“ (Efeslastele 3:17.20)

Olen hiljaaegu saanud kirju tagasilangenud kristlastelt, kes on pöördunud tagasi oma esimese armastuse, Jeesuse, poole. Üks neist kirjutas: „Ma olin oma patud andeks saanud ja armastasin oma Issandat, kuid samal ajal elasin kohutavas patus. Nüüd olen küll tagasi Jumala juures, kuid ma ei suuda võtta vastu Tema andestust, sest mul on tunne, et Jumal ei suuda iialgi andestada minu minevikus tehtud kohutavaid patte. Kogu mu rahu on kadunud ja ma ei koge ka Jumala ligiolu.“ Üks teine inimene kirjutas: „Ma olen saatnud korda nii kohutavaid patte, et kuigi ma tahan tulla tagasi Jeesuse juurde, on mul tunne, et Jumal jälestab mind. Ma olen patustanud valguse vastu ja kardan, et Ta ei andesta mulle iial. Ma olen suurim patuste seas.“

Tagasilangenute seas toimuvad suured muudatused ja paljud neist on pöördumas tagasi Jumala juurde. Nad on väsinud olemast alkoholi, uimastite ja himude orjad; väsinud sellest maailmast. Ma kuulen pidevalt inimesi ütlevat: „Ma langesin nii sügavale ebamoraalsusesse; sügavale kõige räpasemasse pattu.“ Nad ütlevad seda kõike kui uskudes, et Jumalal on kui mingi piir – mõni konkreetne piirang oma armule ja armastusele – otsekui öeldes: „Te olete mind kaua provotseerinud ja hüljanud minu hoiatused ning märguanded. Praeguste tegudega aga olete te täiega üle piiri läinud. Teie süda on kalk ja Saatana hallata.“ Ma arvan, et paljud tagasilangenud tunnevad liiga suurt häbi või on liiga veendunud selles, et on kaotanud viimsegi kui armu lootuse. Nad ei suuda uskuda, et Jumal võiks ulatuda nendeni oma armu ja armastusega keset nende patust olukorda.

Joona tegi suurt pattu, põgenedes Jumala korralduste eest. Tema sõnakuulmatus oleks toonud paljude vere ja elud tema arvele. Kuid vaala kõhus, keset oma kõige sügavamat pattu ja vastuhakku, oli Jumal seal koos temaga. Joona arvas, et Jumal on ta hüljanud tema pattude pärast.„Sest sina heitsid mind sügavusse...Ma olen ära aetud su silma eest...Ma vajusin alla mägede alusteni, maa riivid sulgusid mu kohal igaveseks...mu hing nõrkes mu sees.“ (Joona 2:3-7). Käies ära kõige põhjas – kõige sügavamal sügavikus – sai talle osaks uus värske puudutus ja eriline kutse. Talle anti andeks ja ta sai vabaks, mis tõestab seda, et Püha Vaim teeb oma tööd keset meie suurimat ja sügavaimatki pattu. Seetõttu ei saa keegi olla liiga kaugel või liiga hüljatud. Püha Vaim on tegutsemas paljude eludes, öeldes: „Paranda meelt! Mina olen su kõige raskemas olukorras, et tuua sind tagasi enese juurde.“

Miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest! Mitte miski! „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Roomlastele 8:35,37-39)

Jeesuse veri ulatub kõige sügavamatesse patumülgastesse, pakkudes vabadust, andestust, armu ja lepitust Isaga. Ükskõik, kui sügavale sa ka poleks vajunud – Tema armastus ja andestus ulatuvad veelgi sügavamale!

Kui sügav on Tema armastus!