TUNDES JUMALAT
Esitan siinkohal väga šokeeriva väite ja mõtlen seda tõsiselt: ma tõesti ei tunne Jumalat! Mis tähendab seda, et ma ei tunne Teda nii nagu Tema tahab, et ma Teda tunneks. Kuidas ma seda tean? Püha Vaim ütles mulle. Ta sosistas mulle väga armastaval viisil: „David, sa tegelikult ei tunne Jumalat viisil nagu Ta tahaks, et sa Teda tunneks. Sa ei lase Tal tegelikult olla Jumal oma jaoks.“
Vanas Testamendis võttis Jumal ühe rahva iseendale. Rahva, kes ei olnud ei rikkam ega targem kui teised, aga kellele ta sai olla Jumalaks: „Mina võtan teid enesele rahvaks ja olen teile Jumalaks...“ (2Moosese 6:7). Ehk teisisõnu ütles Jumal: „Ma õpetan teid, kuidas olla minu rahvas, et mina võiksin olla teie Jumal!“ Jumal tõepoolest ilmutas end ja ilmus oma rahvale ikka ja jälle. Ta saatis oma inglid. Ta kõneles nendega kuuldaval häälel. Ta täitis iga oma tõotuse võrratute lahendustega. Ja ometigi, peale 40 aastat kestnud imesid ja tunnustähti ei saanud Jumal teha muud kui tõdeda oma rahva suhtes, et: „Te ei tunne mind ega minu teid!“
„Nelikümmend aastat oli mul tülgastust sellest rahvapõlvest. Ja ma ütlesin: Nemad on eksija südamega rahvas, nad ei tunne minu teid.“ (Psalmid 95:10). Jumal ütles: „Keset seda kõike ei lasknud te mul kordagi olla Jumal! Kogu 40 aasta jooksul, mis ma püüdsin teid õpetada, ei õppinud te siiski mind tundma ega teadnud, kuidas ma tegutsen!“ Jumal otsib endiselt inimesi, kes lasevad Tal olla Jumalaks oma elus ja seda kuni sinnamaani, et nad tõesti õpiksid tundma Teda ja Tema teid!
Piibel ütleb Iisraeli kohta: „Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.“ (Psalmid 78:41). Iisrael oma uskmatuses pöördus ära Jumalast. Nõnda samuti usun ma, et ka meie piirame Jumalat oma kahtluste ja uskmatusega. Me küll usaldame Jumalat enamuses oma eluvaldkondades, kuid samas on meie usul alati oma piirid ja takistused. Ikka leidub kasvõi mõni väike alagi, kus me paneme bloki peale ega usu, et Jumal võiks midagi teha me heaks.
Mina piiran Jumalat eelkõige tervenemise vallas. Olen palvetanud mitmete inimeste füüsilise tervenemise eest ja näinud Jumalat saatmas korda imesid ime järel. Kuid kui asi jõuab minu endani, panen ma Jumalale bloki peale. Ma kardan lasta Tal olla Jumal minu enda jaoks! Ma tambin end tablette täis või jooksen arsti juurde, enne kui palvetan iseenda eest. Ma ei ütle, et arsti juurde minek oleks vale, kuid sageli kuulun ma pigem nende hulka, kes „oma haiguseski ei otsinud Issandat, vaid arste.“ (2Ajaraamatu 16:12)
Luba mul küsida: kas sa palud, et Jumal võik lammutada müüre Hiinas või Kuubas, aga kui asi jõuab su oma pere päästeni, pole sul grammigi usku?! Sa mõtled: „Ma ei usu, et Jumal tahab seda teha. Mu pereliige on selline kõva pähkel ja mul on tunne, et Jumal ei kuule mind tema osas.“ Kui nii, siis sa ei näe Teda kui Jumalat! Tema teed on sulle tundmatud, sest Jumala igatsus on „korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda.“ (Efeslastele 3:20)
Iisraeli 70 pühakut sõid ja jõid otse Jumala ligiolus ja ometigi ütles Jumal nende kohta, et: „Te iialgi ei õppinud tundma minu teid.“ Jüngrid veetsid kolm aastat Jumala ligiolus koos Kristusega, ammutades Tema õpetustest ja olles Temaga nii ööd kui päevad. Ometigi, kõige lõpus, hülgasid nad Ta ja andsid päkkadele tuld, sest nad ei tundnud Tema teid.
Jeesus ütleb, et Jumal ei võta kuulda meie palveid või kiitust ainuüksi seetõttu, et me korrutame neid järjest tundide viisi. On täitsa võimalik paluda ja paastuda ja teha õigeid asju ning ometigi mitte jõuda paika, mille järgi me igatseme, et õppida tundma Teda ja Tema teid. Me ei õpi tundma Tema teid ainuüksi oma palvekambris, kuigi igaüks, kes tõeliselt tunneb Issandat, on ka väga lähedane Temaga. Sa ei saa tunda Jumala teid ilma võtmata rohket aega palveks. Kuid palve omakorda peab olema kvaliteetaeg, kus me laseme Jumalal olla Jumal me jaoks – usaldades iga oma vajaduse ja palve Tema hoolde ning jättes need sinna.