HIRMU JUUR

„…kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele
ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse -,
siis sa võiksid küll häbimärgita oma palge üles tõsta,
võiksid olla kindel ega tarvitseks karta.“ (Iiob 11:14-15)

Iga hirmu puhul on võimalik ajada jälge,
mis viib patu ja salajaste möödalaskmisteni,
mida inimene oma südames kannab.
See on inimese enda võimuses
loobuda neist kõigist,
kuid põlates ära Jumala rikkalikud armuannid,
Tema pikameelsuse ja kannatlikkuse,
jätkab ta oma kurjadel teedel,
lastes oma ellu seda,
mida ta teiste elus hukka mõistab,
saades käsuks iseendale.
Ta loodab Jumala erilisele meeleheale,
et pääseda Tema vihast ja karistusest,
kuid Jumal ei tee vahet inimeste vahel,
mõistes kõigi üle kohut ühtmoodi,
lubades au ja austust ning rahu neile,
kes jätavad oma kurjad teed.
Alles seejärel saab inimene tõsta oma laitmatu pale.
Olla kindel ja kartmatu
ning ilma ühegi hirmuta,
sest vaid seal, kus patt laiutab ukse ees,
tunneb inimene hirmu.