KAKSIPIDINE INIMENE

Kaksipidine inimene — keegi, kes usub, et võim on jagatud võrdselt nii Jumala kui Saatana vahel – on ebakindel kõigil oma teedel. See on ka põhjus, miks nad „kiusatuse ajal taganevad ära“ (Luuka 8:13). Nad langevad ära hirmu tõttu ja kaotavad silmist Jumala võimsa väe.

Jeesus õpetas meid „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.” (Matteuse 26:41). Sinu sees elav Jumala Vaim igatseb õpetada sulle kindlust ja usaldust Tema väesse, kuid su inimlik loomus vaatab pigem, kuidas hirmule järgi anda. Mina usun, et see oli hoopis hirm ja mitte väsimus, mis pani jüngrid magama ajal, mil Jeesus Ketsemani aias palvetas. Nad olid just saanud teada uudise, et Jeesus saab reedetud ja antud patuste inimeste kätte; et Peetrusest saab äraandja ja et neid kõiki hakatakse taga kiusama ja aetakse mööda ilma laiali. Ja korraga olid nad unustanud kõik Tema imed, võimsa väe tervendada haigeid ja äratada üles surnuid ning paljundada viite leiba ja kahte kala. Nad tundsid hirmu selle ees, et Issand neid hülgab. Seetõttu magasid nad surmrasket und. Kuid Jeesus käsib meil paluda, et me ei sattuks kiusatusse, siis tegelikult peab Ta selle all silmas järgmist: „Paluge, et võiksite usaldada Jumala väge ja mitte langeda ikka ja jälle samasse kiusatuste lõksu, kuni õppetund selge!“

Piibel ütleb, et Jumal oskab „jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda“ (2 Peetruse 2:9) Kuid kuidas? Asetades meid tulekuumuse sisse seniks, kuni tuleme sealt välja, lauldes: „Suurem on see, kes on minu sees, kui see, kes maailmas!“ (1 Joh.4:4). Me peame saama selgeks, et oleme võitjad ainuüksi usu läbi. Sa ei pea patule alla jääma, kuigi võib tulla ette aegu, kus see siiski sünnib! Sünnib isegi kõige pühamate Jumala lastega! Seetõttu on Jumal mõelnud eriliselt ka nende peale, kes põruvad. „Aga kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.“ (1 Joh. 2:1).

Meie Issandat ei kurvasta niivõrd see, et vahel patule alla jääme, kuivõrd see, et me ei õpi sellega toime tulema. Talle teeb rohkem haiget asjaolu, et me ei usu Tema päästvasse väesse. Teda ei riiva niivõrd see, mida me teeme, kuivõrd see, mida me ei tee. Olukordi ületav kristlane on see, kelle elu tunnistab: „Jumala päralt on riik ja vägi ja au igavesti, aamen!“