TEMA HINDAMATUD AARDED

Jumal on otsustanud viia täide oma eesmärgid maa peal läbi inimeste, kel’ on omad nõrkused.

Jesaja, see võrratu palvemees, oli samasugune inimene nagu me kõik. Taavet, „mees Jumala südame järele“, oli abielurikkujast mõrtsukas, kel’ polnud vähimatki õigust ühelegi Jumala õnnistusele. Peetrus eitas taeva Jumalat ennast, needes Seda, keda kõige enam armastas. Aabraham, kõigi rahvaste isa, elas pettuses, kasutades oma naist kui etturit, et päästa oma nahka. Jaakob oli petis. Aadam ja Eeva muutsid oma täiusliku abielu õudusunenäoks. Saalomon, üks targemaid mehi kogu maamuna peal, saatis korda kõige napakamaid asju, mida ajaloos eales nähtud. Joosep pilkas oma vendi lapseliku kahjurõõmuga, mis oleks talle kalliks maksma läinud. Joona pani pahaks Jumala armu meeltparandavate inimeste üle, olles valmis nägema tervet linna maha põlemas vaid selleks, et leida kinnitust oma prohveteeringutele selle linna suhtes. Lott ohverdas oma kaks süütut tütart seksinäljas soodomlaste karjale.

See nimekiri on lõputu. Mehed, kes armastasid Jumalat; mehed, kes olid Jumala poolt imeliselt kasutatavad ja kes ometigi olid maadligi surutud tänu oma nõrkustele. Samas oli Jumal alati seal, et öelda: „Mina olen sind kutsunud ja ma olen sinuga. Ja ma viin oma plaani täide ükskõik, mis!“

Üks julgustavamaid salme Piiblis on 2 Korintlastele 4:7 „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“ Seejärel aga Paulus läheb edasi ja kirjeldab neid astjaid – surmasuus heitlevad inimesed, keda rünnatakse igast otsast; ahistatud, kiusatud ja rõhutud. Ja kuigi mitte iialgi hüljatud ega meeleheitel, on ometigi need Jumala poolt kasutatavad inimesed pidevalt ägamas oma ihudes, oodates kannatamatult, mil neid rüütataks uutega.

Jumal naerab inimlike võimete üle. Ta naerab meie egoistlike jõupingutuste üle olla head iseeneses. Seetõttu ei kasuta Ta iialgi „võimsaid ja tegusaid“, vaid selle maailma nõtru, et ajada segadusse tarkpäid. „Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“ (1 Kor. 1:26–29).

Jumal paneb oma hindamatud aarded neisse maistesse astjatesse, kuna Ta tunneb rõõmu võimatu kordasaatmisest eimillegagi.