„KRISTUS VÕITJA“ by Gary Wilkerson
„Kristus Võitja“ on ladinakeelne fraas, mida algkoguduse vanemad kasutasid kirjeldamaks Jeesust ja Tema lunastustööd. Ehk otse tõlgituna tähendab see: „Meie võit ei peitu mitte meis endis, vaid Kristuses.“ Kui me võidame vaenlase olukorras, kus võiduvõimalus on 50-50, kipume me arvama, et: „Mina võitsin selle lahingu“. Kui aga meie vaenlane on pea 3m pikk; kui oleme teda sõidelnud, aga ta tuleb veelgi jõulisemalt tagasi; kui oleme kulutanud ta peale kõik oma jõuvarud ja lõpuks tõstnud oma käed, öeldes: „Ma enam ei jaksa!“, siis Jumal ütleb: „Sa oled just seal, kus olema pead.“
Sageli õpetatakse lastele Vana Testamendi lugusid mitte kui vaimulikke tõdesid, vaid kui moraalseid õppetunde. Nii näiteks esitletakse Joona lugu sageli stiilis: „Ära iialgi ole sõnakuulmatu Jumalale, sest muidu on suur jama kaelas.“ Enamus meist kuulis ka Taaveti ja Koljati lugu pühapäevakoolis, kus õppetund seisnes järgnevas: „Ole vapper ja julge!“ Kuid probleem Taaveti loo sellises tõlgendamises peitub selles, et me õpetame oma lapsi tegema midagi, milleks nad võimelised pole. Selles loos poleks olnud ühtainustki Iisraeli sõdurit, kes oleks käsikähmluses Koljatiga ellu jäänud. See võitlus ületas isegi kõige vägevamate meeste võimed.
Seetõttu ka – kui oleme keset vaimulikku lahingut, ei piisa ainuüksi meie vaprusest ja julgusest. Taavet teadis, et temast pole Koljatile vastast. Veelgi enam – ta polnud isegi veel sõduriks saanud ja oli kõigest nooruk. Ainuke „lahinguvarustus“, mis tal lahinguväljale ilmudes kaasas oli, olid leib ja juust oma vendade jaoks. Küll aga eristus Taavet teadmise poolest, et see lahing pole mitte tema, vaid Jumala oma. Seetõttu ka, kuuldes Koljati pilkeid, kuulutas ta: „Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal! Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!” (1 Saamueli 17:46-47).
Vaimulik võit pole kunagi tingitud meist endist – see tuleb meie Vabastaja käest. Antud loos on Taavet võrdpilt meie Vabastajast, Kristusest. Ta lõikab läbi kogu meie ahastuse ja meeleheite, tehes seda meelevallaga, millele ükski deemon vastu ei saa. Koljatil polnud tol päeval vähimatki võidu võimalust ja seda vaid ühel põhjusel – see lahing oli Jumala oma!
Sageli õpetatakse lastele Vana Testamendi lugusid mitte kui vaimulikke tõdesid, vaid kui moraalseid õppetunde. Nii näiteks esitletakse Joona lugu sageli stiilis: „Ära iialgi ole sõnakuulmatu Jumalale, sest muidu on suur jama kaelas.“ Enamus meist kuulis ka Taaveti ja Koljati lugu pühapäevakoolis, kus õppetund seisnes järgnevas: „Ole vapper ja julge!“ Kuid probleem Taaveti loo sellises tõlgendamises peitub selles, et me õpetame oma lapsi tegema midagi, milleks nad võimelised pole. Selles loos poleks olnud ühtainustki Iisraeli sõdurit, kes oleks käsikähmluses Koljatiga ellu jäänud. See võitlus ületas isegi kõige vägevamate meeste võimed.
Seetõttu ka – kui oleme keset vaimulikku lahingut, ei piisa ainuüksi meie vaprusest ja julgusest. Taavet teadis, et temast pole Koljatile vastast. Veelgi enam – ta polnud isegi veel sõduriks saanud ja oli kõigest nooruk. Ainuke „lahinguvarustus“, mis tal lahinguväljale ilmudes kaasas oli, olid leib ja juust oma vendade jaoks. Küll aga eristus Taavet teadmise poolest, et see lahing pole mitte tema, vaid Jumala oma. Seetõttu ka, kuuldes Koljati pilkeid, kuulutas ta: „Täna annab Issand sind minu kätte, et ma su maha lööksin ja su pea raiuksin; ja ma annan vilistite sõjaväe laibad täna lindudele taeva all ja metsloomadele maa peal, ja kogu maailm saab teada, et Iisraelil on Jumal! Ja kogu see väehulk saab teada, et Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus ja tema annab teid meie kätte!” (1 Saamueli 17:46-47).
Vaimulik võit pole kunagi tingitud meist endist – see tuleb meie Vabastaja käest. Antud loos on Taavet võrdpilt meie Vabastajast, Kristusest. Ta lõikab läbi kogu meie ahastuse ja meeleheite, tehes seda meelevallaga, millele ükski deemon vastu ei saa. Koljatil polnud tol päeval vähimatki võidu võimalust ja seda vaid ühel põhjusel – see lahing oli Jumala oma!