ÄRA VÕTA MINULT ÄRA OMA PÜHA VAIMU by Gary Wilkerson
Psalmist Taavet kirjutab: „Ära heida mind ära oma palge eest ja ära võta minult ära oma Püha Vaimu!“ (Psalmid 51:13). Me teame, et Jumal on kõikjalviibiv, kuid Tema reaalselt kogetav ligiolu on hoopis midagi muud. See on ka põhjus, miks mitmeid jumalateenistusi alustatakse ülistuslauludega, mis kutsuvad Püha Vaimu langema ja muutma Tema ligiolu kogetavaks. Taavet ütleb eelpool toodud mõttega: „Issand, ma vajan Sinu ligiolu. Mitte vaid täna, aga ka homme. Ma ei taha, et see kuidagimoodi hajuks, sest ma ei taha pöörduda tagasi leige elu juurde. Seetõttu, palun Jumal – ära võta minult ära oma Püha Vaimu. Jää koos minuga, kuni Sind ülistan.“
Me kõik teame, mis tunne see on. Olgu siis kirikus või osaduses teistega, kus võime kogeda Jumala reaalselt ligiolu. Seesmised sädemed lendavad, kinkides kogemuse uuest ja värskest elust. Ja me hüüame Jumala poole, et Ta õhutaks meid sedasi üles iga päev. Samas aga kipuvad need sädemed aja möödudes hajuma, kui töö, perega seotud kohustused ja arved me tähelepanu püüavad ja endasse haaravad. Ma langen sellesse tsüklisse iga aasta septembris, kui toimub meie teenistuse konverents EXPECT (Ootus). Saan alati sügavalt liigutatud ja inspireeritud kõigi sealsete jumalakartlike kõnelejate poolt, kelle võimsad sõnumid suruvad mind põlvedele. Eelmisel aastal aga palusin julge palve Jumala ees, öeldes: „Issand, kui Sa ei hoia seda sädet alal mu sees, siis ära parem üldse sütitagi seda.“ Sest ma olin väsinud sellest üles-alla Ameerika mägedel sõidust, kus üks hetk saan millestki süüdatud, aga mul ei jagu indu, et seda leeki alal hoida; kus üks hetk olen mäe tipus ja järgmisel hetkel ägan juba kusagil põhjas. Seetõttu palusingi Jumalat: „Mis iganes sädemega Sa mind ka süütad – las see kasvada üha suuremaks ja suuremaks. Anna mulle ustav süda ja vaim, nagu Taavet palus. Ja kui Sa tõesti kingid mulle sädeme, siis las see muutuda põlevaks tõrvikuks!“
Jumal on viimaste kuude jooksul hoidnud seda leeki mu sees. Kogudus, mida hetkel juhin, omab pastorit, kelle süda põleb palvest oma inimeste pärast. Mul ei pruugi olla nii palju aega, et viia igaüht kohvile või mängida nendega golfi, aga ma olen lojaalne igaühe nende suhtes, paludes nende eest ööd ja päevad, et nende elud võiks kanda Jeesusele vilja nii palju kui võimalik.
Me kõik teame, mis tunne see on. Olgu siis kirikus või osaduses teistega, kus võime kogeda Jumala reaalselt ligiolu. Seesmised sädemed lendavad, kinkides kogemuse uuest ja värskest elust. Ja me hüüame Jumala poole, et Ta õhutaks meid sedasi üles iga päev. Samas aga kipuvad need sädemed aja möödudes hajuma, kui töö, perega seotud kohustused ja arved me tähelepanu püüavad ja endasse haaravad. Ma langen sellesse tsüklisse iga aasta septembris, kui toimub meie teenistuse konverents EXPECT (Ootus). Saan alati sügavalt liigutatud ja inspireeritud kõigi sealsete jumalakartlike kõnelejate poolt, kelle võimsad sõnumid suruvad mind põlvedele. Eelmisel aastal aga palusin julge palve Jumala ees, öeldes: „Issand, kui Sa ei hoia seda sädet alal mu sees, siis ära parem üldse sütitagi seda.“ Sest ma olin väsinud sellest üles-alla Ameerika mägedel sõidust, kus üks hetk saan millestki süüdatud, aga mul ei jagu indu, et seda leeki alal hoida; kus üks hetk olen mäe tipus ja järgmisel hetkel ägan juba kusagil põhjas. Seetõttu palusingi Jumalat: „Mis iganes sädemega Sa mind ka süütad – las see kasvada üha suuremaks ja suuremaks. Anna mulle ustav süda ja vaim, nagu Taavet palus. Ja kui Sa tõesti kingid mulle sädeme, siis las see muutuda põlevaks tõrvikuks!“
Jumal on viimaste kuude jooksul hoidnud seda leeki mu sees. Kogudus, mida hetkel juhin, omab pastorit, kelle süda põleb palvest oma inimeste pärast. Mul ei pruugi olla nii palju aega, et viia igaüht kohvile või mängida nendega golfi, aga ma olen lojaalne igaühe nende suhtes, paludes nende eest ööd ja päevad, et nende elud võiks kanda Jeesusele vilja nii palju kui võimalik.