ARM ON NAKKAV by Nicky Cruz
Ja kui Jeesus…nägi suurt rahvahulka, hakkas tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast.“ (Markuse 6:34)
Meie meeskond tegi Oslos koostööd suure Luteri kirikuga. Tegu oli ühega vähestest kirikutest, kes oli nõus meid aitama. Nende lapsed olid küll sügavalt Jumalale pühendunud, kuid täiesti rabatud meie evangeliseerimismeetoditest. Euroopa kristlased on vaiksed, alandlikud inimesed, kes tavaliselt hoiavad oma usu endale. Mõte keset oma kodukandi tänavat evangeeliumi kuulutada, viis neid raudselt oma mugavustsoonist välja. Algul nad polnud väga aldis meiega kaasa tulema, kuid juba paari nädala pärast ei suutnud neid enam keegi peatada. Neis süttis täielik evangeeliumi kuulutuse tuli ja nad olid haaratud inimhingede päästmisest.
Nii mõnigi neist sõitis igal hommikul 2-3 tundi, et tulla meile appi ja sõitis seejärel jälle hilja õhtul koju tagasi. Nad lihtsalt ei saanud küllalt. Ühtlasi olid nad väga innukad õppima enam tundma meie New Yorgi noori. Kui ütlesime neile, et paljud me noored on endised gängide liikmed ja narkosõltlased, oli neil raske seda uskuda. Nad olid hämmingus sellest, mida Jeesus oli teinud meie noorte eludes ja mida Ta jätkuvalt tegi. Kuid veelgi enam köitis neid meie noorte siiras kaastunne teiste suhtes. Kui kellegi oli raske, siis me noored nutsid temaga koos, hoidsid ta kätt ja palusid ta eest. Iga me hommik algas mitmetunnise ülistuse ja palvega kirikus ja Luteri kiriku lastel ei saanud sellest kordagi küll. Armastus, mida me noored nii nende kui kõigi teistegi vastu üles näitasid, oli enamat kui nad olid eales varem kogenud. Ning see entusiasm nakatas peagi neidki. See levis kui kulutuli kõigi nende südameis, kes meiega koostööd tegid.
Ajaks, mil’ me krussaad lõppema hakkas, et suutnud Norra lapsed näha meid lahkumas. Nad olid saanud nii üheks me pundiga ja kiindunud nii väga me noortesse, et nad nutsid lennujaamas tunde, enne kui me lennuk lahkus. Me noored leidsid sellelt reisilt omale eluaegsed sõbrad ja jätsid unustamatu jälje nende eludesse, kes neist maha jäid.
Selles peitubki kogu kaastunde ilu ja võlu. See on üks kõige enam köitvamaid ja samas nakkavamaid inimese emotsioone. Seda ei saa teeselda ja selle mõju ei saa lahti rääkida, kuid see on ometi nii ehe. Ja samas nii võimas!
__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“
Meie meeskond tegi Oslos koostööd suure Luteri kirikuga. Tegu oli ühega vähestest kirikutest, kes oli nõus meid aitama. Nende lapsed olid küll sügavalt Jumalale pühendunud, kuid täiesti rabatud meie evangeliseerimismeetoditest. Euroopa kristlased on vaiksed, alandlikud inimesed, kes tavaliselt hoiavad oma usu endale. Mõte keset oma kodukandi tänavat evangeeliumi kuulutada, viis neid raudselt oma mugavustsoonist välja. Algul nad polnud väga aldis meiega kaasa tulema, kuid juba paari nädala pärast ei suutnud neid enam keegi peatada. Neis süttis täielik evangeeliumi kuulutuse tuli ja nad olid haaratud inimhingede päästmisest.
Nii mõnigi neist sõitis igal hommikul 2-3 tundi, et tulla meile appi ja sõitis seejärel jälle hilja õhtul koju tagasi. Nad lihtsalt ei saanud küllalt. Ühtlasi olid nad väga innukad õppima enam tundma meie New Yorgi noori. Kui ütlesime neile, et paljud me noored on endised gängide liikmed ja narkosõltlased, oli neil raske seda uskuda. Nad olid hämmingus sellest, mida Jeesus oli teinud meie noorte eludes ja mida Ta jätkuvalt tegi. Kuid veelgi enam köitis neid meie noorte siiras kaastunne teiste suhtes. Kui kellegi oli raske, siis me noored nutsid temaga koos, hoidsid ta kätt ja palusid ta eest. Iga me hommik algas mitmetunnise ülistuse ja palvega kirikus ja Luteri kiriku lastel ei saanud sellest kordagi küll. Armastus, mida me noored nii nende kui kõigi teistegi vastu üles näitasid, oli enamat kui nad olid eales varem kogenud. Ning see entusiasm nakatas peagi neidki. See levis kui kulutuli kõigi nende südameis, kes meiega koostööd tegid.
Ajaks, mil’ me krussaad lõppema hakkas, et suutnud Norra lapsed näha meid lahkumas. Nad olid saanud nii üheks me pundiga ja kiindunud nii väga me noortesse, et nad nutsid lennujaamas tunde, enne kui me lennuk lahkus. Me noored leidsid sellelt reisilt omale eluaegsed sõbrad ja jätsid unustamatu jälje nende eludesse, kes neist maha jäid.
Selles peitubki kogu kaastunde ilu ja võlu. See on üks kõige enam köitvamaid ja samas nakkavamaid inimese emotsioone. Seda ei saa teeselda ja selle mõju ei saa lahti rääkida, kuid see on ometi nii ehe. Ja samas nii võimas!
__________
Nicky Cruz, rahvusvaheliselt tunnustatud evangelist ja viljakas raamatute autor, pöördus Jeesuse Kristuse poole 1958 aastal New York Citys peale David Wilkersoniga kohtumist. Enne seda oli ta elanud vägivaldset ja kuritegelikku elu. Tema dramaatiline pöördumislugu ilmus esmalt D.Wilkersoni raamatus „Rist ja pussikangelased“ ja hiljem juba tema enda bestselleris „Jookse, poiss, jookse.“