ERALDATUSE JA MEELEPARANDUSE ELU
Ilma meeleparanduse –ja maailmast eraldumiseta ei saa toimuda ühtki tõelist ärkamist. „Ja Iisraeli sugu lahutas enese kõigist muulastest, astus ette ja tunnistas oma patte ning oma vanemate süütegusid.“ (Nehemja 9:2). Kus iganes toimub piibellik taastamine, toimub pidev teadlikkuse kasv Issanda kutsest eraldada end kõigest ilmalikust ja meelelisest.
Olen aastate jooksul märganud, et sekulaarse maailma üle omavad kõige enam mõjujõudu end eraldanud, Kristust täis ja püha elu elavad kristlased. Jumalatud ootavad kristlastelt, et nad oleks teistsugused ja puhtad; hoopis „teisest mastist“. Kuritegevusest läbiimbunud New Yorgi tänavatel, kus deemonlikud jõud möllavad nii siin kui seal, suudab vaid puhas ja end eraldanud Kristust täis kristlane panna vaenlase taganema. Need aga, kes on kompromissialdid, panevad hirmust plehku ja nende endi patud mõistavad neid hukka.
Jumal on tõstmas üles lõpuaja väikest käputäit, kes igatsevad ärkamise järele, aga seda vaid juhul, kui see muudab usklikke Jeesuse Kristuse sarnaseks. Kui see ärkamine aga tuleb, ei tunne enamus kristlasi seda ära või isegi, kui tunnevad, seisavad sellele vastu. Kuid see väike käputäis kuuleb Jumala trompetite häält ja tunneb ära, mida Jumal ütleb.
Kõik, mis meil on, kuulub Jumalale. Me muudkui kordame: „Oo Jumal, ma annan selle Sulle tagasi!“, kui samas me polegi omanud midagi. „Sest kõik metsloomad on minu omad, ja kariloomad tuhandeil mägedel…ja loomad minu väljadel on mu juures…sest maailm ja selle täius on minu päralt.“ (Psalmid 50:10.12). Jumal ütleb meile: „Tõuse üles ja katsu oma süda läbi!“ Oled sa vaid Tema valduste ja vara haldaja? Igaviku ja elu hapruse valguses – kui palju sa kulutad iseendale, võrreldes sellega, mida kulutad Ta tööle?
Püha Vaimu suure väljavalamise üks tunnuseid on see, et me paneme kõik maha Tema altarile, pöörates oma pilgu kõigelt sellelt, mida omame. Nelipüha päeval öeldi: „Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine.“ (Apostlite teod 4:32).
Olen aastate jooksul märganud, et sekulaarse maailma üle omavad kõige enam mõjujõudu end eraldanud, Kristust täis ja püha elu elavad kristlased. Jumalatud ootavad kristlastelt, et nad oleks teistsugused ja puhtad; hoopis „teisest mastist“. Kuritegevusest läbiimbunud New Yorgi tänavatel, kus deemonlikud jõud möllavad nii siin kui seal, suudab vaid puhas ja end eraldanud Kristust täis kristlane panna vaenlase taganema. Need aga, kes on kompromissialdid, panevad hirmust plehku ja nende endi patud mõistavad neid hukka.
Jumal on tõstmas üles lõpuaja väikest käputäit, kes igatsevad ärkamise järele, aga seda vaid juhul, kui see muudab usklikke Jeesuse Kristuse sarnaseks. Kui see ärkamine aga tuleb, ei tunne enamus kristlasi seda ära või isegi, kui tunnevad, seisavad sellele vastu. Kuid see väike käputäis kuuleb Jumala trompetite häält ja tunneb ära, mida Jumal ütleb.
Kõik, mis meil on, kuulub Jumalale. Me muudkui kordame: „Oo Jumal, ma annan selle Sulle tagasi!“, kui samas me polegi omanud midagi. „Sest kõik metsloomad on minu omad, ja kariloomad tuhandeil mägedel…ja loomad minu väljadel on mu juures…sest maailm ja selle täius on minu päralt.“ (Psalmid 50:10.12). Jumal ütleb meile: „Tõuse üles ja katsu oma süda läbi!“ Oled sa vaid Tema valduste ja vara haldaja? Igaviku ja elu hapruse valguses – kui palju sa kulutad iseendale, võrreldes sellega, mida kulutad Ta tööle?
Püha Vaimu suure väljavalamise üks tunnuseid on see, et me paneme kõik maha Tema altarile, pöörates oma pilgu kõigelt sellelt, mida omame. Nelipüha päeval öeldi: „Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine.“ (Apostlite teod 4:32).