EI MINGIT VÄRSKET ILMUTUST
Luuka 1 peatükk kätkeb endas ühte ehedamaid näiteid uskmatuse tõsidusest. Te ju mäletate lugu jumalakartlikust Sakariast – Ristija Johannese isast? Sakarias oli pühendunud preester, kes kannatas tänu ühele uskmatuse loole oma elus. Tema lugu illustreerib vägagi selgelt, kui tõsiselt Jumal seda pattu võtab.
Piibel ütleb, et Sakarias „oli õige Jumala silmis, elades laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi.“ (Luuka 1:69) Siin oli üks vaga mees, kes kandis oma positsioonile kohaselt väärikat rüüd. Ta teenis Jumalat viirukialtari ees, mis esindas palvet ja alandlikkust; siira ülistuse tegu. Lühidalt öeldes – Sakarias oli ustav ja sõnakuulelik; jumalasulane, kes igatses Messia tulekut.
Ühel päeval, mil Sakarias oli taas jumalakojas teenimas, saatis Jumal ingel Gabrieli ta juurde ütlema, et tema ja ta naine saavad poja. Gabriel ütles, et nende poja sünd saab olema Iisraelis paljudele rõõmuallikaks ning andis ka Sakariasele täpsed juhised, kuidas seda poissi kasvatada. Samas, ajal, mil ingel kõneles, värises Sakarias hirmust. Ja korraga täitusid selle pühendunud mehe meeled kahtlustega ning ta andis eneses maad tohutule uskmatusele. Ta küsis inglilt: „Kust ma tean, et sa mulle tõtt räägid? Pealegi, mina ja mu naine oleme juba nii vanad.“ (vt Luuka 1:18) Jumal ei suhtunud just kõige rõõmsamalt Sakaria kahtlustesse ja andis talle edasi järgmise sõnumi: „Vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.” (Luuka 1:20).
Mida see vahejuhtum meile ütleb? Seda, et uskmatus sulgeb me kõrvad Jumala ees. Seda isegi siis, kui Ta kõnetab meid väga selgelt. See lõikab meid läbi värske ilmutuse saamisest ja hoiab eemal lähedasest suhtlemisest oma Issandaga. Ja korraga, kuna me ei kuule enam midagi Jumalalt, pole meil ka millestki jutlustada ega midagi kuulutada. Vahet pole, kui ustavad või targad me ka poleks – nii nagu Sakarias, tõmbame meiegi eneste üle kõrvade ja keele halvamise.
Piibel ütleb, et Sakarias „oli õige Jumala silmis, elades laitmatult kõigi Issanda käskude ja nõudmiste järgi.“ (Luuka 1:69) Siin oli üks vaga mees, kes kandis oma positsioonile kohaselt väärikat rüüd. Ta teenis Jumalat viirukialtari ees, mis esindas palvet ja alandlikkust; siira ülistuse tegu. Lühidalt öeldes – Sakarias oli ustav ja sõnakuulelik; jumalasulane, kes igatses Messia tulekut.
Ühel päeval, mil Sakarias oli taas jumalakojas teenimas, saatis Jumal ingel Gabrieli ta juurde ütlema, et tema ja ta naine saavad poja. Gabriel ütles, et nende poja sünd saab olema Iisraelis paljudele rõõmuallikaks ning andis ka Sakariasele täpsed juhised, kuidas seda poissi kasvatada. Samas, ajal, mil ingel kõneles, värises Sakarias hirmust. Ja korraga täitusid selle pühendunud mehe meeled kahtlustega ning ta andis eneses maad tohutule uskmatusele. Ta küsis inglilt: „Kust ma tean, et sa mulle tõtt räägid? Pealegi, mina ja mu naine oleme juba nii vanad.“ (vt Luuka 1:18) Jumal ei suhtunud just kõige rõõmsamalt Sakaria kahtlustesse ja andis talle edasi järgmise sõnumi: „Vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal.” (Luuka 1:20).
Mida see vahejuhtum meile ütleb? Seda, et uskmatus sulgeb me kõrvad Jumala ees. Seda isegi siis, kui Ta kõnetab meid väga selgelt. See lõikab meid läbi värske ilmutuse saamisest ja hoiab eemal lähedasest suhtlemisest oma Issandaga. Ja korraga, kuna me ei kuule enam midagi Jumalalt, pole meil ka millestki jutlustada ega midagi kuulutada. Vahet pole, kui ustavad või targad me ka poleks – nii nagu Sakarias, tõmbame meiegi eneste üle kõrvade ja keele halvamise.