USKMATUSE PALGAPÄEV
Luuka 19 ptk maalib me silme ette väga võimsa pildi Jeesuse viimasest sisenemisest Jeruusalemma. Pilt kujutab endast eesli seljas istuvat Kristust lähenemas linnale ning suuri rahvahulki ülistamas ja kiitmas Teda. Ta alustas oma teekonda Õlimäelt ja mida lähemale Ta linnaväravale jõudis, seda suuremaks ka rahvahulgad muutusid. Peagi heitsid inimesed oma kuubesid Ta ette maha, lehvitasid palmioksi ja hüüdsid: „Ta on siin! Tund Iisraeli kuninga saabumiseks on käes. Rahu on saabunud Jeruusalemma. Lõpuks ometi on kuningriik kohal!“
Miks seal küll nii kõva hõiskamine käis? Sest nad arvasid, „et Jumala riik otsekohe ilmsiks saab.“ (Luuka 19:11). Rahva silmis oli Jeesus Jumala poolt tõotatud „maise kuningriigi“ toojaks. Samas ei tähendanud see seda, et nad uskusid Temasse kui Messiasse. Nende ainus mõte oli, et Jumala valitsusaeg on nüüd käes ja „Hüvasti Rooma võim! Ei ühtegi sõda enam, kuna me kuningas tõuseb koos mõõgaga ja võtab rajalt maha iga viimse kui vaenlase. Me saame nägema rahu Jeruusalemmas ja Iisraelis, kus pole enam mingeid ahelaid ega nälga. Jumal on lõpuks ometi saatnud oma tõotatud kuninga.“
Kuid keegi tol päeval kohal olnutest poleks eales osanud arvata, mis saab järgmiseks. Ajal, mil Jeesus tuli Õlimäelt alla ja rahvas Teda kummardas ja kiitis, vaatas Ta üle Jeruusalemma ning hakkas nutma. „Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast.“ (Luuka 19:41). Siin Ta oli – Jumal ise lihalikul kujul nutmas! Mis Teda nutma ajas? Inimeste jultunud uskmatus. Sa võid nüüd mõelda: „Aga need rahvad ülistasid ja kiitsid ju Teda, hüüdes Talle: „Hoosanna!“ See nüüd küll eriti uskmatu teona ei tundu.“ Ometigi ütleb Piibel meile, et Jeesus teadis, mis oli inimeste südameis.
Jeesus nägi ette uskmatuse palgapäeva ja Ta prohveteeris rahvale: „Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.” (Luuka 19:43–44).
Miks seal küll nii kõva hõiskamine käis? Sest nad arvasid, „et Jumala riik otsekohe ilmsiks saab.“ (Luuka 19:11). Rahva silmis oli Jeesus Jumala poolt tõotatud „maise kuningriigi“ toojaks. Samas ei tähendanud see seda, et nad uskusid Temasse kui Messiasse. Nende ainus mõte oli, et Jumala valitsusaeg on nüüd käes ja „Hüvasti Rooma võim! Ei ühtegi sõda enam, kuna me kuningas tõuseb koos mõõgaga ja võtab rajalt maha iga viimse kui vaenlase. Me saame nägema rahu Jeruusalemmas ja Iisraelis, kus pole enam mingeid ahelaid ega nälga. Jumal on lõpuks ometi saatnud oma tõotatud kuninga.“
Kuid keegi tol päeval kohal olnutest poleks eales osanud arvata, mis saab järgmiseks. Ajal, mil Jeesus tuli Õlimäelt alla ja rahvas Teda kummardas ja kiitis, vaatas Ta üle Jeruusalemma ning hakkas nutma. „Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast.“ (Luuka 19:41). Siin Ta oli – Jumal ise lihalikul kujul nutmas! Mis Teda nutma ajas? Inimeste jultunud uskmatus. Sa võid nüüd mõelda: „Aga need rahvad ülistasid ja kiitsid ju Teda, hüüdes Talle: „Hoosanna!“ See nüüd küll eriti uskmatu teona ei tundu.“ Ometigi ütleb Piibel meile, et Jeesus teadis, mis oli inimeste südameis.
Jeesus nägi ette uskmatuse palgapäeva ja Ta prohveteeris rahvale: „Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja ahistavad sind igalt poolt ja lõhuvad su maani maha, ja su lapsed sinu sees, ega jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.” (Luuka 19:43–44).