MITTE ÜKSI OMA RASKUSTES

„Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi.“ (Psalmid 73:13) 

Aasaf, selle Psalmi autor, oli oma kannatuste tõttu segaduses. Veelgi enam ka seetõttu, kui ta nägi end ümbritsevate õelate kätt hästi käimas. Ta oli peaaegu langemas uskmatuse auku, valmis süüdistama Jumalat tema hülgamises ja mitte hoolimises. Muide, ta peaaegu et loobus sellest lahingust.

See jumalakartlik mees vist mõtles: „Olen elanud õiget elu ja kannatanud pidevalt kõiki neid raskusi ei millegi nimel. Kogu mu usinus on olnud asjata. Olen olnud ustav tänama ja kiitma Jumalat ning uurima Tema Sõna, mistõttu need katkud ja hädad ei tundu üldse loogilised. Mis mõtet on üldse edasi minna?“

Mu armas, kui rahutused ja katsumused sindki tabavad, pead olema väga ettevaatlik. Kui oled kurvastamas millegi pärast, pead valvama oma südant langemise eest. Ja isegi, kui sa ise pole Aasafi olukorras, võid sa teada kedagi, kes on. Võib-olla on mõni su sugulane, sõber või koguduse liige minemas läbi rasketest aegadest ja nähes selle õige inimese kannatusi, küsida sa: „Jumal, miks? Kuidas Sa küll lased millelgi sellisel sündida?“

Aasaf läks templisse ja palvetas. Nõnda samuti ka, kui sind tabavad kurvastuse ja kannatuste ajad, pead minema oma salajasse palvekambrisse. Võta aega ainuüksi koos Jumalaga ja hüüa kogu südamest Tema poole. Küll Ta mõistab sind.

Püha Vaim kõnetas Aasafit ja ütles: „Tõesti, sina asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks.“ (Psalmid 73:18). Aasaf mõistis: „Mitte mina pole see, kes on langemas, vaid hoopis õelad, kes on teel otse hävingusse.“ Ja kui siis Aasaf hakkas nägema tervikpilti, rõõmustas ta ja ütles: „Siiski oled sina, Jumal, mu südame kalju ja mu osa igavesti.“ (Psalmid 73:26). Ta võis öelda: „Jah, mu jõud on raugemas ja ma olen silmitsi suure lahinguga, kuid ma pole üksi keset seda kõike. Mul on taevas armastav Isa, kes valvab mu üle.“