HINGA ISA ARMASTUSES
Oled sa kunagi kuulnud mõnd oma sõpra või lähedast küsimas su käest: “Oled sa mu peale pahane? Olen ma midagi valesti teinud?”
Võib-olla olid sa lihtsalt vait või sügavalt oma mõtteis, mistõttu sa vastad: „Ei, ma ei ole pahane. Sa pole midagi valesti teinud. Ma lihtsalt olen pisut vaikne praegu.“
Kuid nemad ei jäta jonni ja küsivad: „Kas ma ehk ütlesin midagi valesti?“, mispeale sa vastad: „Ei, sa ei öelnud midagi valesti. Kõik on korras.“ Et aga seda inimest lõplikult veenda, pead sa teda ehk kallistama ja ütlema: „Kuule, ma armastan sind ja ma ei ole üldsegi mitte pahane su peale. Kui sa aga samas vaimus jätkad, võin ma küll pahaseks saada.“
Armsad, ülaltoodud olukord on see, kuidas meie oma Taevase Isaga käitume. Päeva lõpus oma salajasse palvekambrisse sisenedes ütleme me: „Vaataks nüüd korra üle, kuidas ma täna Jeesust kurvastasin? Mida ma valesti tegin või mida unustasin tegemata jätta? Ma olen omadega ikka täitsa metsas ja ma ei saa aru, kuidas Ta üldse suudab mind armastada? Issand, andesta mulle veel üks kord. Üks päev muutun ma tõeliselt kuulekaks ja siis sul pole enam probleemi minu armastamisega.“ Samas aga on Jumal olnud pidevalt su juures, valmis sind iga hetk kallistama. Ta tahab näidata sulle, kui väga Ta sind armastab ja anda sulle võimaluse rahuneda maha ning hingata Tema armastuses.
Kui kadunud poeg koju tuli, oli ta rohkem kui teretulnud oma isa kojas. Ta sai omale uue rüü, sõi oma isa lauas ja koges täit andestust. Üks asi, mida see poeg täiega koges, oli turvatunne oma isa armastuse suhtes. Ta teadis, et isa on alati koos temaga, töötab koos temaga ja armastab teda. Just sedasama teeb ka meie Taevane Isa meiega!
Ükskõik, kui kaugele me ka oma Isast ei sattuks – meil on jätkuvalt võimalus tulla tagasi Tema juurde. Kuid me peame uskuma, et me oleme vastuvõetud Tema armastuses (Efeslastele 1:4-7)
Ta ootab avalisüli kõiki, kes on valmis tulema Tema juurde ja saama osa Tema armastusest.
Võib-olla olid sa lihtsalt vait või sügavalt oma mõtteis, mistõttu sa vastad: „Ei, ma ei ole pahane. Sa pole midagi valesti teinud. Ma lihtsalt olen pisut vaikne praegu.“
Kuid nemad ei jäta jonni ja küsivad: „Kas ma ehk ütlesin midagi valesti?“, mispeale sa vastad: „Ei, sa ei öelnud midagi valesti. Kõik on korras.“ Et aga seda inimest lõplikult veenda, pead sa teda ehk kallistama ja ütlema: „Kuule, ma armastan sind ja ma ei ole üldsegi mitte pahane su peale. Kui sa aga samas vaimus jätkad, võin ma küll pahaseks saada.“
Armsad, ülaltoodud olukord on see, kuidas meie oma Taevase Isaga käitume. Päeva lõpus oma salajasse palvekambrisse sisenedes ütleme me: „Vaataks nüüd korra üle, kuidas ma täna Jeesust kurvastasin? Mida ma valesti tegin või mida unustasin tegemata jätta? Ma olen omadega ikka täitsa metsas ja ma ei saa aru, kuidas Ta üldse suudab mind armastada? Issand, andesta mulle veel üks kord. Üks päev muutun ma tõeliselt kuulekaks ja siis sul pole enam probleemi minu armastamisega.“ Samas aga on Jumal olnud pidevalt su juures, valmis sind iga hetk kallistama. Ta tahab näidata sulle, kui väga Ta sind armastab ja anda sulle võimaluse rahuneda maha ning hingata Tema armastuses.
Kui kadunud poeg koju tuli, oli ta rohkem kui teretulnud oma isa kojas. Ta sai omale uue rüü, sõi oma isa lauas ja koges täit andestust. Üks asi, mida see poeg täiega koges, oli turvatunne oma isa armastuse suhtes. Ta teadis, et isa on alati koos temaga, töötab koos temaga ja armastab teda. Just sedasama teeb ka meie Taevane Isa meiega!
Ükskõik, kui kaugele me ka oma Isast ei sattuks – meil on jätkuvalt võimalus tulla tagasi Tema juurde. Kuid me peame uskuma, et me oleme vastuvõetud Tema armastuses (Efeslastele 1:4-7)
Ta ootab avalisüli kõiki, kes on valmis tulema Tema juurde ja saama osa Tema armastusest.