USKMATUSE PALVE
Kindlasti oled sa kuulnud usupalvest. Kuid mina usun, et usupalvel on ka peegelkujutis ja see on palve, mis on rajatud lihale. Mina nimetan seda uskmatuse palveks.
Tahaksin siinkohal esitada sulle ühe küsimuse: oled sa kunagi kuulnud Jumalat ütlemas sulle: „Lõpeta palvetamine ja tõuse oma põlvedelt“? On Ta Vaim kunagigi käskinud sul „lõpetada nutmine ja pühkida pisarad“ ning küsinud „miks sa ometigi mu ees silmili oled“?
Just need on need sõnad, mida Issand ütles Moosesele: "Miks sa minu poole kisendad?“ (2Moosese 14:15). Otsene heebreakeelne tõlge nimetatud lausele on: „Miks sa kisendad mu ees? Milleks selline lärmakas anumine mu kõrvades?“
Miks Jumal küsis midagi sarnast Mooseselt? Oli siin ju tegu jumalakartliku palvetava mehega, kes viibis keset oma elu suurimaid raskusi - vaarao jälitas iisraellasi, kel polnud kuhugi põgeneda. Enamus kristlasi oleksid eeldatavasti reageerinud samamoodi kui Mooses. Ta läks kõrvalise mäe jalamile ja võttis aega olla üksi koos oma Issandaga, valades palves välja kogu oma südame.
Kui Jumal kuulis Moosest kisendamas, ütles Ta temale: „Aitab!“ Piibel ei anna meile täpset ülevaadet sellest, mis peale seda juhtus, kuid võimalik, et Jumal ütles: „Mooses, sul pole vähimatki õigust halada mu ees. Sinu nutt on kui solvang minu ustavuse suhtes. Ma olen juba andnud sulle oma vankumatu tõotuse vabastamise suhtes ja andnud ka juhtnöörid, mida teha, mistõttu lõpeta see halamine.“
Seistes silmitsi oma eneste raskustega, võime me end veenda, et: „Palvetamine on kõige tähtsam asi, mida ma hetkel teha saan.“ Kuid samas tuleb aeg, kus Jumal ootab, et me tegutseksime ja kuuletuksime Tema Sõnale usus. Neil hetkedel ei luba Ta meile seda luksust minna kõrbesse palvetama. See läheks sõnakuulmatuse alla ja meie palved peegeldaksid vaid uskmatust.
Uskmatuse palve arvestab ainuüksi Jumala headusega, kuid ignoreerib täiega Tema kohtumõistmist ja selle tõsidust. Paulus kirjutab: „Vaata siis Jumala heldust ja karmust.“ (Roomlastele 11:22). Apostel mainib teadlikult Jumala headust ja karmust ühes salmis, andes mõista, et need kaks käivad käsikäes.
Jesaja väljendas seda Vanas Testamendis järgnevalt: „Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule. Sest teie käed on rüvetatud verega ja teie sõrmed süüga, teie huuled väidavad valet, teie keel kõneleb kõverust.“ (Jesaja 59:1-3)
Armsad, Jumal ei ole muutunud Vana ja Uue Testamendi vahel. Ta tõesti on helduse ja armastuse Jumal nagu Jesaja seda ütles, kuid samas Ta vihkab pattu, kuna on ka püha ja õiglane. Seepärast ütleski Ta Iisraelile: „Ma ei kuule teid teie patu tõttu!“
Mõelge Taaveti sõnade peale: „Tema poole ma hüüdsin oma suuga ja tema ülistus oli mu keelel. Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud. Ent mu Jumal on mind kuulnud, ta on pannud tähele mu palvehäält. Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!“ (Psalmid 66:17-20)
Taavet ütleb siin, et: „Ma nägin nurjatust oma südames ja keeldusin elamast edasi koos sellega. Seetõttu läksin ma Jumala ette, et Ta puhastaks mind ja Ta kuulis mu palvet. Kuid kui ma oleksin oma patust kinni hoidnud, poleks Ta mu hüüdu kuulnud.“
Tahaksin siinkohal esitada sulle ühe küsimuse: oled sa kunagi kuulnud Jumalat ütlemas sulle: „Lõpeta palvetamine ja tõuse oma põlvedelt“? On Ta Vaim kunagigi käskinud sul „lõpetada nutmine ja pühkida pisarad“ ning küsinud „miks sa ometigi mu ees silmili oled“?
Just need on need sõnad, mida Issand ütles Moosesele: "Miks sa minu poole kisendad?“ (2Moosese 14:15). Otsene heebreakeelne tõlge nimetatud lausele on: „Miks sa kisendad mu ees? Milleks selline lärmakas anumine mu kõrvades?“
Miks Jumal küsis midagi sarnast Mooseselt? Oli siin ju tegu jumalakartliku palvetava mehega, kes viibis keset oma elu suurimaid raskusi - vaarao jälitas iisraellasi, kel polnud kuhugi põgeneda. Enamus kristlasi oleksid eeldatavasti reageerinud samamoodi kui Mooses. Ta läks kõrvalise mäe jalamile ja võttis aega olla üksi koos oma Issandaga, valades palves välja kogu oma südame.
Kui Jumal kuulis Moosest kisendamas, ütles Ta temale: „Aitab!“ Piibel ei anna meile täpset ülevaadet sellest, mis peale seda juhtus, kuid võimalik, et Jumal ütles: „Mooses, sul pole vähimatki õigust halada mu ees. Sinu nutt on kui solvang minu ustavuse suhtes. Ma olen juba andnud sulle oma vankumatu tõotuse vabastamise suhtes ja andnud ka juhtnöörid, mida teha, mistõttu lõpeta see halamine.“
Seistes silmitsi oma eneste raskustega, võime me end veenda, et: „Palvetamine on kõige tähtsam asi, mida ma hetkel teha saan.“ Kuid samas tuleb aeg, kus Jumal ootab, et me tegutseksime ja kuuletuksime Tema Sõnale usus. Neil hetkedel ei luba Ta meile seda luksust minna kõrbesse palvetama. See läheks sõnakuulmatuse alla ja meie palved peegeldaksid vaid uskmatust.
Uskmatuse palve arvestab ainuüksi Jumala headusega, kuid ignoreerib täiega Tema kohtumõistmist ja selle tõsidust. Paulus kirjutab: „Vaata siis Jumala heldust ja karmust.“ (Roomlastele 11:22). Apostel mainib teadlikult Jumala headust ja karmust ühes salmis, andes mõista, et need kaks käivad käsikäes.
Jesaja väljendas seda Vanas Testamendis järgnevalt: „Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad tema palge teie eest, sellepärast ta ei kuule. Sest teie käed on rüvetatud verega ja teie sõrmed süüga, teie huuled väidavad valet, teie keel kõneleb kõverust.“ (Jesaja 59:1-3)
Armsad, Jumal ei ole muutunud Vana ja Uue Testamendi vahel. Ta tõesti on helduse ja armastuse Jumal nagu Jesaja seda ütles, kuid samas Ta vihkab pattu, kuna on ka püha ja õiglane. Seepärast ütleski Ta Iisraelile: „Ma ei kuule teid teie patu tõttu!“
Mõelge Taaveti sõnade peale: „Tema poole ma hüüdsin oma suuga ja tema ülistus oli mu keelel. Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud. Ent mu Jumal on mind kuulnud, ta on pannud tähele mu palvehäält. Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!“ (Psalmid 66:17-20)
Taavet ütleb siin, et: „Ma nägin nurjatust oma südames ja keeldusin elamast edasi koos sellega. Seetõttu läksin ma Jumala ette, et Ta puhastaks mind ja Ta kuulis mu palvet. Kuid kui ma oleksin oma patust kinni hoidnud, poleks Ta mu hüüdu kuulnud.“