ÕIGE LAUL – VALE POOL
Kui Iisraeli lapsed läksid läbi oma katsumuste, pidid nad siis tõesti väljendama tänu ja kiitust keset seda kõike? Olles ümberpiiratud ja keset suurimat lootusetust, ootas Jumal siis tõesti, et nad Teda tänaksid?
Jah – absoluutselt! Sest selles peitus nende raskusest väljapääsu saladus! Teate, Jumal ootab kõigilt meilt midagi keset meie meeletuid koormaid ja katsumusi. Ta ootab, et me tooks Talle tänuohvri keset seda kõike.
Ma usun, et Jakoobus oli sellele saladusele jälile saanud, kui ta manitses meid öeldes: „Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse...!“ (Jakoobuse 1:2). Teisisõnu ütles ta: „Ärge andke alla! Ehitage oma südameisse altar ja tooge sinna keset oma kannatusi rõõmsaid tänuohvreid.“
Iisraeli lapsed küll tõid Jumalale tänu –ja kiitusohvreid, kuid nad tegid seda valel pool Surnumerd. Jah, rahvas rõõmustas kogu õhtu läbi, kuid Jumalal ei olnud sellest head meelt, sest igaüks oskab hõisata siis, kui võit juba õuel! Kuid küsimus, mille Jumal Iisraeli ette seadis oli: „Kas te kiidaksite mind enne, kui ma teid aitan? Veel siis, kui te olete keset oma lahinguid?“
Ma usun, et kui Iisrael oleks kiitnud ja ülistanud alles Surnumere „katsumuste poolel“, poleks nad hiljem pidanud uutest katsumustest läbi minema. Nad oleksid läbinud Surnumere proovi ja sellest oleks piisanud. Nad oleksid näinud veeallikaid purskamas keset kõrbe ja nad poleks enam iialgi pidanud kogema janu.
Aidaku meid Jumal laulmaks õiget laulu juba keset katsumusi, sest see pakub suurimat meelehead meie Taevasele Isale.
Seisad sa ehk silmitsi oma elu raskeima ajaga just praegu? Siis laula! Kiida ja ülista! Ütle Issandale: „Sina suudad! Sa oled aidanud mind varem ja teed seda kindlasti ka nüüd. Ma lihtsalt hingan ja rõõmustan sinus.“
Jah – absoluutselt! Sest selles peitus nende raskusest väljapääsu saladus! Teate, Jumal ootab kõigilt meilt midagi keset meie meeletuid koormaid ja katsumusi. Ta ootab, et me tooks Talle tänuohvri keset seda kõike.
Ma usun, et Jakoobus oli sellele saladusele jälile saanud, kui ta manitses meid öeldes: „Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui te satute mitmesugustesse kiusatustesse...!“ (Jakoobuse 1:2). Teisisõnu ütles ta: „Ärge andke alla! Ehitage oma südameisse altar ja tooge sinna keset oma kannatusi rõõmsaid tänuohvreid.“
Iisraeli lapsed küll tõid Jumalale tänu –ja kiitusohvreid, kuid nad tegid seda valel pool Surnumerd. Jah, rahvas rõõmustas kogu õhtu läbi, kuid Jumalal ei olnud sellest head meelt, sest igaüks oskab hõisata siis, kui võit juba õuel! Kuid küsimus, mille Jumal Iisraeli ette seadis oli: „Kas te kiidaksite mind enne, kui ma teid aitan? Veel siis, kui te olete keset oma lahinguid?“
Ma usun, et kui Iisrael oleks kiitnud ja ülistanud alles Surnumere „katsumuste poolel“, poleks nad hiljem pidanud uutest katsumustest läbi minema. Nad oleksid läbinud Surnumere proovi ja sellest oleks piisanud. Nad oleksid näinud veeallikaid purskamas keset kõrbe ja nad poleks enam iialgi pidanud kogema janu.
Aidaku meid Jumal laulmaks õiget laulu juba keset katsumusi, sest see pakub suurimat meelehead meie Taevasele Isale.
Seisad sa ehk silmitsi oma elu raskeima ajaga just praegu? Siis laula! Kiida ja ülista! Ütle Issandale: „Sina suudad! Sa oled aidanud mind varem ja teed seda kindlasti ka nüüd. Ma lihtsalt hingan ja rõõmustan sinus.“