KUTSUTUD OLEMA KRISTUSE SARNASED

Jeremija rääkis oma südame pühendumisest otsimaks Issanda palet (vt.Jeremija 30:21). Ta rääkis ka oma südame häälestamisest leidmaks Jumalat, mispeale Issanda Sõna tuli talle. Me loeme ta kohta ikka ja jälle, et: „Issanda Sõna tuli talle.“

 

Paljud piiblikommentaatorid nimetavad Jeremijat nutvaks pohvetiks ja see on ka ütlemata tõsi tema kohta. Samas aga tõi see mees meile kõige rõõmsama ja kiitust väärt evangeeliumi Vanas Testamendis. Ja pealegi oli just tema see, kes kuulutas ette saabuvast aust (Jeremija 32:40)

 

See on muidugi hea uudis. Prohveteering, mille Jeremija edastas, oli täis  armu, halastust, rõõmu, rahu ja jumalikkust. Kuid samas on ka oluline mõista, et iga Jeremija poolt öeldud sõna taga laius killuke isiklikku ajalugu. Ja see ajalugu hõlmas endas ka murtust, mis ületas kaugelt kõik inimvõimete piirid.

 

Jeremija kirjutas: „Mu rind, mu rind, ma väänlen valudes. Oh, mu südameseinad! Mu süda tormitseb mu sees. Ma ei saa vaiki olla, sest ma kuulen sarvehäält, sõjakära.” (Jeremija 4:19)

”Kes annaks, et mu peas oleks vett ja mu silmad oleksid pisarate allikad? Siis ma nutaksin päevad ja ööd oma tütre, oma rahva mahalöödute pärast.” (Jeremija 8:23)

 

Jeremija valas pühasid pisaraid, mis polnud tema enda omad. See prohvet tõepoolest kuulis Jumalat kõnelemas omaenda nutust ja murtud südamest. Esmalt Jumal hoiatas Jeremijat, et Ta saadab kohtumõistmise Iisraeli üle. Ja siis ütles Ta: „Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust, ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu.” (Jeremija 9:9). Heebreakeelne tähendus siinsele nutulaulule on “nutma”. Jumal ise oli nutmas kohtumõistmise pärast, mis pidi tulema Tema rahva üle. 

 

Kui Jeremija sellest kuulis, jagas ta seda Jumala koormat ka oma rahvaga. Mis aga juhtub, kui me jagame Jumala nutukoormat? Jumal jagab meile vastutasuks omaenda meelt ja mõtteid. Jeremija tunnistas sellest. Talle oli antud aegade eristamise tunnetus, mis andis talle võime näha ette saabuvaid aegu. „Ja vägede Issand, kes sind on istutanud, rääkis sinule tulevasest õnnetusest...Ja Issand ilmutas mulle ning ma sain teada; siis näitasid sa mulle nende tegusid.” (Jeremija 11:17-18) Igale murtule, Sõnast läbiimbunud pühale antakse aegade eristamise tunnetus.

 

Mina usun, et Jumalal on inimlik süda ja see süda on Kristus, kes on Isa otsene olemus. Tema on see Jumala inimlik süda, mis on saanud puudutatud meie haavadest. Ta nuttis! Ta laulis! Ta rõõmustas!

 

Jumala kallid omavad eesõigust jagada Jumala igavikulise inimliku südamega kõiki tundeid, rõõmu ja valu.