TEGELEDES OMA KINDLUSTEGA
Paljud kristlased tsiteerivad 2 Korintlastele 10:3-4, kus on öeldud: „Sest ka lihalikus ihus elades ei sõdi me selle loomuse järgi, meie võitluse relvad ei ole ju lihalikud, vaid need on Jumalas vägevad kindluste mahalõhkumiseks.“ Nii mitmedki meist peavad neiks kindlusteks teatud sidumisi nagu näiteks seksuaalsed kõrvalekalded, sõltuvus alkoholismist või uimastitest jne. Kõik need välised patud, mille me seame paturegistri etteotsa kui kõige hullemate pattudena. Kuid Paulus viitab siin millelegi palju hullemale kui inimlikule patu mõõdupuule.
Esiteks ei räägi ta siin deemonlikest sidumistest. Minu isiklik arvamus on, et vaenlasel ei ole võimalik tungida ühegi tõeliselt Kristust täis uskliku sisse ega võtta maad tema sees. Pigem omab Pauluse pool kasutatud sõna kindlus kujundlikku tähendust, mis kreeka keeles tähendab „tugevalt oma arvamusest kinni hoidmist“. Kindlus on kui üks süüdistus, mis on sügavalt juurdunud sinu meeltesse. Saatan rajab taolisi kindlusi Jumala rahva mõtteisse, tehes seda nii valede, pettuste kui väärarusaamade kaudu ja seda eriti neis asjus, mis puudutavad Jumala loomust.
Näiteks võib vaenlane külvata su mõtteisse vale, mis ütleb, et sa pole piisavalt vaimulik ja absoluutselt mitte väärt võtmaks vastu Jumala armu. Ta võib pidevalt sosistada sulle kõrva: „Sa ei saa iialgi vabaks oma salajasest patust. Sa pole püüdnud piisavalt hästi. Sa pole karvavõrdki muutunud ja nüüd on Jumal kaotanud oma viimase kannatuse su suhtes, sest sa pendeldad muudkui üles-alla.“
Või võib vaenlane sind veenda hoidma kinni oma kibestumisest, mis on tingitud kellegi väärast käitumisest sinu suhtes. Tema valesid pidevalt kuulates, hakkad sa neid lõpuks isegi uskuma. Saatan on vendade süüdistaja, kes ikka ja jälle ründab oma süüdistajate polguga, külvates saatanlikke valesid me meeltesse. Need valed ongi tema kindlused ja kui me ei seisa neile vastu Jumala Sõnaga, saavad neist alalised hirmud me mõtetes.
Ainus relv, mis peletab vaenlase eemale, on seesama relv, mis peletas ta eemale ka kõrbes, Jeesust kiusates. Selleks relvaks on elavas Jumala Sõnas peituv tõde. Tuginedes Miikale, on järgnev tõotus miski, millest me peaks kümne küünega kinni hoidma: „Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.“ (Miika 7:18-19). Heebrea keeles tähendab maha tallamine seda, et „ta trambib meie pattude peal“. Nii et mitte meie ei talla oma pattudel, vaid Tema teeb seda läbi meie meeleparanduse ja usu.
Esiteks ei räägi ta siin deemonlikest sidumistest. Minu isiklik arvamus on, et vaenlasel ei ole võimalik tungida ühegi tõeliselt Kristust täis uskliku sisse ega võtta maad tema sees. Pigem omab Pauluse pool kasutatud sõna kindlus kujundlikku tähendust, mis kreeka keeles tähendab „tugevalt oma arvamusest kinni hoidmist“. Kindlus on kui üks süüdistus, mis on sügavalt juurdunud sinu meeltesse. Saatan rajab taolisi kindlusi Jumala rahva mõtteisse, tehes seda nii valede, pettuste kui väärarusaamade kaudu ja seda eriti neis asjus, mis puudutavad Jumala loomust.
Näiteks võib vaenlane külvata su mõtteisse vale, mis ütleb, et sa pole piisavalt vaimulik ja absoluutselt mitte väärt võtmaks vastu Jumala armu. Ta võib pidevalt sosistada sulle kõrva: „Sa ei saa iialgi vabaks oma salajasest patust. Sa pole püüdnud piisavalt hästi. Sa pole karvavõrdki muutunud ja nüüd on Jumal kaotanud oma viimase kannatuse su suhtes, sest sa pendeldad muudkui üles-alla.“
Või võib vaenlane sind veenda hoidma kinni oma kibestumisest, mis on tingitud kellegi väärast käitumisest sinu suhtes. Tema valesid pidevalt kuulates, hakkad sa neid lõpuks isegi uskuma. Saatan on vendade süüdistaja, kes ikka ja jälle ründab oma süüdistajate polguga, külvates saatanlikke valesid me meeltesse. Need valed ongi tema kindlused ja kui me ei seisa neile vastu Jumala Sõnaga, saavad neist alalised hirmud me mõtetes.
Ainus relv, mis peletab vaenlase eemale, on seesama relv, mis peletas ta eemale ka kõrbes, Jeesust kiusates. Selleks relvaks on elavas Jumala Sõnas peituv tõde. Tuginedes Miikale, on järgnev tõotus miski, millest me peaks kümne küünega kinni hoidma: „Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteod? Sina heidad kõik meie patud mere sügavustesse.“ (Miika 7:18-19). Heebrea keeles tähendab maha tallamine seda, et „ta trambib meie pattude peal“. Nii et mitte meie ei talla oma pattudel, vaid Tema teeb seda läbi meie meeleparanduse ja usu.