KUIDAS VÕITA KIUSATUSI
Võime pidada vastu ja mitte alla anda kiusatustele, ei sõltu pähetuubitud piiblisalmidest või lubaduste ja tõotuste andmisest või tundideviisi palvetamisest ja paastumisest või isegi iseenda pühendamisest suurtele ja aulistele asjadele. Kõik need asjad on soovitatavad ja loomulikud kristliku kasvu jaoks, kuid neis ei peitu veel meie võit.
Kõige lihtsam kiusatusele vastuseisu saladus peitub Saatana väe ees tuntava hirmu murdmises! Sest hirm on ainukene asi, millega Saatan saab inimest lõa otsas hoida! Aga Jumal ei anna meile kartuse vaimu – see lähtub ainuüksi Saatanast. Inimene aga kardab Saatanat. Kardab deemoneid. Kardab läbikukkumist. Kardab, et tema isud ja harjumused ei muutu iialgi. Kardab oma seesmisi ihasid, et need võtavad võimust ja haaravad kontrolli ta elu üle. Kardab olla üks neist tuhandeist, kes on ehk erinev, täis lihalikke himusid ja võimetu leidma abi.
Inimene kardab, et ta ei suuda lõpetada patu tegemist, andes sellega vaenlasele väe, mida too tegelikult ei oma. Inimene kisendab täiest kõrist: „Ma olen sõltuvuses ja ei suuda lõpetada! Ma olen niivõrd kõige selle lummuses ja Saatana mõjuvõimu all, et ta lihtsalt paneb mind seda tegema!“
Hirmul on omadus piinata. Ja senikaua, kuni sa kardad Saatanat, ei suuda sa iialgi murda läbi ühestki kiusatusest. Saatan tegutseb tuginedes hirmule ja kristlased, kes kardavad Saatanat, omavad väga vähest kui üldse mingit võimu seista vastu talle.
See kõik tugineb valele! Valele, mis laseb uskuda, otsekui oleks Saatanal vägi võtta kristlasi pinge all rajalt maha. Kuid see pole nii! Jeesus tuli, et hävitada kogu Saatana vägi kõigi verega lunastatud Jumala laste üle. Ma olen sageli mõelnud, miks küll Jumal laseb kristlastel kogeda nii palju kiusatusi? Miks ei võiks Ta lihtsalt kõrvaldada kõik need takistused, selle asemel et „valmistada väljapääs, nii et me suudame taluda.“ (1Korintlastele 10:13)? Vastus on väga lihtne. Niipea, kui sa saad selgeks, kui võimetu Saatan tegelikult on – niipea, kui sa saad aru, et tegelikult ei suuda ta sind millekski sundida; kui sa mõistad, et Jumalas peitub kogu vägi, mis hoiab sind kukkumast – alles siis sa suudad „taluda“ ükskõik, mida, millega Saatan sind ka ei piiraks. Ja sa võid sellest kõigest läbi minna ilma kartmata kukkuda!
Me ei ole vabastatud kiusatustest, küll aga hirmust Saatana ja selle eest, et ta võiks meid sundida alluma neile. Me seisame kiusatustega silmitsi senikaua, kuni jõuame oma usus „hingamisse“. See „hingamine“ aga peitub vankumatus veendumuses, et Jumal on võitnud ära Saatana, kel pole mingit õigust ega meelevalda meie üle ja me oleme lõppeks otsekui tules läbikatsutud ja puhastatud kuld.