VÕITJA IGAS LAHINGUS
Jumal on tõotanud, et sa tuled võitjana välja igast olukorrast, olles kroonitud Tema jõuga: “Tõuse kõrgele, Issand, oma võimuses:me tahame laulda ja ülistada sinu vägevust!” (Psalm 21:14).
Kuidas laseb Jumal meil osa saada nendest headuse ja helduse õnnistustest? Selle läbi, et Püha Vaim ajab välja kogu hirmu meie seest – hirmu komistada, saada eraldatud Jumalast, kaotada Püha Vaimu ligiolu – täites meid oma rõõmuga. Me peame minema edasi hõiskamisega, nõnda nagu Taavetki seda tegi, sest Jumal on meile tõotanud, et me jääme püsima.
Ometigi kannavad nii vähesed kristlased endas seda hõiskamist ja ülevoolavat rõõmu. Nad ei tule selle pealegi, et neil võib olla rahu ja hingamine Jumalas. Nad käivad ringi hapude nägudega, kujutades ette, et on surutud Jumala vihase rusika alla, selle asemel, et mõelda Tema kaitsvate tiibade peale. Nad näevad Jumalat kui karmi valitsejat, kes iga hetk on valmis jagama järgmist piitsahoopi. Ja seetõttu on nad nii õnnetud ja ilma mingigi lootuseta - pigem surnud kui elavad.
Kuid Jumala silmis pole meie probleemiks sugugi mitte patt, vaid hoopis usaldamatus! Jeesus lahendas meie patuprobleemid Kolgatal ja tegi seda lõplikult. Seetõttu Ta ka ei nääguta me kallal, öeldes, et: ”Seekord läksid sa nüüd küll üle piiri!” Mitte iial! Tema suhtumine meisse on hoopis vastupidine. Tema Vaim õhutab meid pidevalt mõistma ja teadma, et Isa armastus on meiega isegi keset meie läbikukkumisi.
Pannes kogu oma tähelepanu patu peale, kaotame me silmist selle, mida Jumal kõige enam igatseb ja see on: ”Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.” (Heebrealastele 11:6) See salm ütleb kõik. Meie jumal on ”palga jagaja” ja Ta igatseb kogu südamest võimaluste järele kasta meid oma headuse ja heldusega, õnnistades meid enam kui me eales suudaks ettegi kujutada.
See on see arusaam, mida Jumal igatseb, et me omaksime Tema suhtes. Ta teab neid aegu, kui me parandame meelt oma eksimustest ja pattudest. Ta teab juba ette meie patukahetsusaegu. Kuid samas ei jõua Ta ära oodata ”oma aega”, mistõttu Ta sõidab heas mõttes sisse ja ütleb: ”Ma tahan kinnitada oma lapsele, et ma ei mõista teda hukka, sest ma olen juba andestanud talle oma Poja puhastava vere läbi.”