ARMU VALITSUSE ALL

Kadunud poeg vajas midagi, mida Paulus nimetas „meelte uuendamiseks“. Mulle meeldib lugeda tähendamissõna, mis ütleb: „Ent isa ütles oma sulastele: "Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad.“ (Luuka 15:22-23)

Kadunud pojal oli hukkamõistev mõtteviis ja Saatan oli see, kes oli teda sellega täitnud. Tänapäeval kehtib sama lugu paljude Jumala laste puhul. Meie Isa tunneb meist suurt rõõmu, igatsedes haarata meid oma armastavasse rüppe. Samal ajal arvame aga meie, et alandlikkus tähendab korrutada Jumalale, kui väga halvad me oleme, kaevates pidevalt üles oma mineviku patte, selle asemel, et uskuda Jumala armuavaldustesse. Kõike seda saadab süüdistav mõtteviis stiilis: „Ta kindlasti on väga pahane mu peale, sest ma olen hullem patune kõik teised kokku.“

Kui tolle maise isa sulased tõid välja kõige parema rüü, mis majas üldse leidus ja riietasid sellega tema poja, oli see märgiks sellest, et poeg on kaetud õigsusega Kristuses. Siis pani isa sõrmuse poja sõrme, mis sümboliseeris ühtsust Kristusega. Ja lõpuks pani ta talle jalga kingad, mis sümboliseerivad Kristuse rahu ja evangeeliumi. See armastav isa näitas oma lapsele, et: „Lase minna oma lihalikel räbalatel ja püüdlustel olla mulle meelepärane. Luba mul näidata, kuidas mina sind näen. Sa tuled minu kotta ja minu ligiollu otsekui uue, kuningliku, austust väärt lapsena. Sa ei tule kui mingi kerjus või ori, aga kui mu poeg, kes tunneb rõõmu minust. Seetõttu tule nüüd täie julguse ja kindlusega!“

Kõik ülaltoodu kehtib ka tänapäeval. Meie arusaam sellest, kuidas Jumal võtab meid vastu, peab muutuma. „Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika - selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahevaiba, see on oma ihu kaudu...siis mingem Jumala ette siira südamega usukülluses.“ (Heebrealastele 10:19-20,22)

Sõna „julgus“ pärineb sõnajuurest, mille tähendus oli „vabakslastud ori“. See tähendab seda, et sa ei viibi enam patu ja surma valitsuse all, aga armu valitsuse all. Ehk lühidalt öeldes: see on ainult tänu Isa armastusele – ja Tema armule – mis teevad meid vääriliseks sisenemaks Tema ligiollu. Siin aga peitub meie „kõlblikuks olemise“ saladus: „Tänades Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis, kes meid on kiskunud välja pimeduse meelevallast ja asetanud oma armsa Poja kuningriiki.“ (Koloslastele 1:12-13)