EI MINGIT MAINET ENAM

Moosese elus olid ajad, kus teda hinnati väga kõrgelt ja kus valitsuse tasandil peeti temast väga lugu. Ta oli mainekas ja mõjuvõimas mees. Ta liikus tolle aja rikaste ja mõjukate inimeste seltskonnas ning oli oma aja üks tuntumaid mehi. Kuni ajani, mil Jumal temaga põlevast põõsast kõneles ja Mooses praktiliselt et põrmuks sai (vt.2 Moosese 3:5).

Jumal ei saanud teda enne kasutada, kui oli läbi lõiganud kõik tema sidemed maailmaga, kus ta liikus. Kes peale seda Moosest teadis? Meest, kes kõigi silme alt peitu pugenuna oli vait ja vagane ega omanud enam mingit mõju. Tal polnud enam mingit väljundit, kuhu oma energia suunata.

Kuid sel samal hetkel, mil Mooses oli omadega nulli jõudnud – kui kogu tema maine oli hävinud ja vanast enesekindlast Moosesest polnud enam jälgegi järel – leidis ta end pühalt maalt!

Kui kaua pidi Jumal seal põõsa taga ootama, et tuua esile oma uus, auline ilmutus? Vaid selle murdepunktini, kus Mooses enam tõepoolest ei hoolinud ei oma tööst ega ka mainest. Hetkest, mil ta loobus oma viimasest enesele lootmisest ja „oma minast“, sai ta osa Jumala ilmutusest.

Issand Jeesus Kristus seisis sel samal pühal maal. Piibel ütleb meile, et: „...vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju...“ (Filiplastele 2:7).

Omaenese aust loobumine ning sulaseks või teenijaks hakkamine oli vaba tahte küsimus. Tänu Jumalale kõigi nende eest, keda taaskord sellele pühale maale kutsutakse ja kes on valmis teenima ning kahanema selleks, et Tema võiks neis kasvada.

Üks suur jumalamees kirjutas kord: „Jumala sulane, kes kuulutab tõelist Jumala Sõna, loobub soovist saada tuntuks. Kui ta kuulutab Kristust, siis ta maine kahaneb pidevalt, kuid samas kasvab Kristuse oma. Tõelised prohvetid surevad tundmatutena, sest Jumal annab neile nende tõelise tasu alles peale nende surma.“

Mina arvan, et kui me igatseme suurema ja laiema tuntuse järele, on meie sõnumis midagi kaotsi läinud. Meie „mina ise“ on liiga palju võimust võtnud. Samas peaks aga hoopis Kristus võimust võtma ja meie kahanema. Mida aastad edasi, seda vähem tuntumaks peaksime me muutuma ja lõpetama ühel päeval nii nagu Paulus – otse Jumala rüppes.

Andku Jumal meile kõigile armu kahaneda ja olgu ainuüksi Tema see, kes kasvab! Aidaku meid Jumal jõuda tagasi sinna pühale maale.