TAAVET KINNITAS END OMA ISSANDAS

Need on meile teada-tuntud sõnad: „Ja Taavetil oli kitsas käes...“ (1 Saamueli 30:6). Taavet oli just naasnud sõjaretkelt, kus kuningas Aakis oli talle öelnud: "Ma tean, et sa minu silmis oled hea nagu Jumala ingel...“ (1Saamueli 29:9). Need kiidusõnad kumisemas kõrvus, naases Taavet oma meestega tagasi Siklagi, et näha taaskord oma naisi ja lapsi. Selle asemel leidsid nad aga oma kodulinna eest mahapõlenuna, kodud hävitatutena ja naised ning lapsed kadunutena. Amalekid olid tunginud nende linna ajal, mis Taavet oma meestega Afekis oli ja võtnud vangi kõik need, kes Taavetile ja tema meestele kõige kallimad.

Milline kohutav ja häbiväärne päev selle võitud jumalamehe elus! „Siis Taavet ja rahvas, kes oli koos temaga, tõstsid häält ja nutsid, kuni nad enam ei jõudnud nutta.“ (1Saamueli 30:4).

Rahvas tõusis oma suures vihas ja tänu oma meeletule kurbusele ja leinale läks liikvele jutt Taaveti kividega surnuks viskamisest. Ka Taavet ise oli murest murtud ja nii ära nutetud, et enam ühtki pisarat ei tulnud ta silmist. „Ja Taavetil oli väga kitsas käes.“ (1Saamueli 30:6). Kogu rahvas oli jõudnud oma viimse piirini, olles kaotanud kogu oma lootuse ja mattunud meeleheite ja valu alla.

Mida Jumala laps siis teeb, kui meeleheide võtab maad ja ta tunneb end täiesti kasutu –ja tõelise läbikukkujana, olles hüljatud nii Jumala kui kõigi nende poolt, kes kord hoolisid? Uskuge või mitte, kuid Jumal oli seal, keset oma laste tragöödiat! Jumalal olid võrratud õnnistused varuks, kuid Taavet pidi end enne andma täielikult üle Talle. Sest tegu oli olukorraga, mida poleks suutnud lahendada ka kõige suuremad inimhulgad. „...aga Taavet kinnitas ennast Issandas, oma Jumalas.“ (1Saamueli 30:6)

Taavet õppis üksi toime tulema, olles täielikult sõltuv vaid oma Jumalast, kelles ta läbi isikliku osaduse ja kiindumuse Jumala vastu, leidis kõik, mida ta vajas. Milline võrratu vaatepilt – Taavet seismas keset oma elu varemeid, tundes samal ajal rõõmu Jumala ustavusest ja kinnitades end Tema ligiolus. Ta õppis omaenda elu pealt, et surma –ja meeleheitega silmitsi seistes ei loe midagi muud kui vaid isiklik Jumala tundmine.

Kui õppetund oli omandatud, avas Jumal oma taevaluugid ja kõneles väga selgelt Taavetiga. Juhtnöörid, mis Ta andis, olid selged ja konkreetsed. Taavet palus ja Jumal vastas: „Aja taga, sest sa saad nad tõesti kätte ja päästad kindlasti vangid!" (1Saamueli 30:8). Ja tõepoolest – Taavet päästis kõik ja midagi ei jäänud puudu!