KAS SUREMINE ON KASU?

Paulus ütles: “Suremine on kasu” (Filiplastele 1:21). Selline kõneviis on meie kaasaegsele keelepruugile täiesti võõras. Meist on saanud sellised elukummardajad, et meil on väga väike soov siit ilmast lahkuda ja minna Issanda juurde.

Paulus ütles: “Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem” (Filiplastele 1:23). Kuid samas, et pöördunuid julgustada, arvas ta, et parem on “jääda oma kesta” või nagu ta ise ütles: “oma ihusse”.

Kas Paulus oli sünge? Kas ta oli ebatervel viisil surmale keskendunud? Kas Paulus näitas välja vähest austust selle elu suhtes, millega Jumal oli teda õnnistanud? Absoluudselt mitte! Paulus elas oma elu täiel rinnal. Tema jaoks oli elu kingitus ja ta oli seda hästi kasutanud, võideldes head võitlust. Ta oli üle saanud “surma nõelavast” hirmust ja võis nüüd öelda, et “parem on surra ja minna Issanda juurde kui jääda oma ihusse”.

Need, kes Issandas surevad, on võitjad, meie, kes me siia jääme, oleme kaotajad. Surm ei too täielikku tervenemist, ülestõusmine toob seda! Surm on koridor ja mõnikord võib sellest koridorist läbiminek olla valuline. Vaatamata sellele, kui palju valu ja kannatamine meie kehas hävitustööd teevad, ei ole see isegi mainisväärt võrreldes selle auga, mis ootab neid, kes peavad vastu selle koridori lõpuni.

Igasugune sõnum surma kohta häirib meid. Me püüame isegi vältida selle peale mõtlemist. Me kahtlustame neid sünguses, kes sellest räägivad. Vahetevahel me räägime missugne taevas võiks olla, aga enamasti on surma teema tabu.

Esimesed kristlased olid selles suhtes väga erinevad! Paulus rääkis palju surmast. Tegelikult viitab Uus Testament meie ülestõusmisele surmast kui “õnnistatud lootusele”. Aga tänapäeval loetakse surma sissetungijaks, mis lõikab meid ära sellest heast elust, millega me harjunud oleme. Me oleme oma elud materiaalsete asjadega täis kuhjanud nii, et me oleme elu alla surutud. Maailm on meid materialismi lõksu meelitanud. Me ei suuda enam taluda mõtet, et peaksime oma ilutest kodudest lahkuma, lahti ütlema oma armsatest asjadest, oma hurmavatest kallimatest. Me näime mõtlevat: “Praegu surra tähendaks liiga suurt kaotust. Ma armastan Issandat, aga ma vajan aega, et oma kinnisvara nautida. Ma olen abielus. Ma pean ennast veel tõestama. Ma vajan rohkem aega”.

Kas sa oled tähele pannud, et tänapäeval räägitakse väga vähe taevast või sellest maailmast lahkumisest? Selle asemel pommitatakse meid sõnumitega, kuidas endale rohkem asju soetada. Mismoodi küll on Jumala igavese eesmärgi kontsepti kärbitud. Pole ime, et nii paljud kristlased kardavad isegi surmast mõelda. See on tõsi, et me oleme kaugel mõistmast Kristuse kutset jätta maha see maailm ja kõik see, mis meid selle külge takerdab. Ta kutsub meid tulema ja surema, seda ilma endale mälestuskive ehitamata, surema ilma, et me muretseksime sellepärast, kuidas meid mäletatakse. Jeesus ei jätnud endast maha autobiograafiat, või peakorterit, ta ei jätnud endast maha ülikooli või Piiblikooli. Ta ei jätnud midagi muud enda mälestust alal hoidma kui leiba ja veini.