JUMALA VÕIMAS KÄSIVARS
„Issand, su parem käsi näitas oma jõudu; Issand, su parem käsi purustas vaenlase.“ (2 Moosese 15:6).
Kuigi enamus kristlasi teavad, et neile on andeks antud ja seetõttu võivad nad tunda end kindlana, puudub neil siiski vägi seista vastu oma lihalikule loomusele. Nad ei ole veel lõpuni mõistnud „täit vabadust“ oma lihalikust loomusest. Kristlased – teil on oluline mõista, et Jumal kaitseb meid oma vere läbi ja oma võimsa käsivarre abil purustab kogu patu väe meie sees. Jah, patt jääb endiselt alles, kuid see ei valitse enam me üle!
„Vabastatud patuorjusest Tema võimsa käsivarre abil!“ Milline võrratult julgustav sõnum keset tänapäeva maailmas valitsevaid kujutelmi ja üliinimlikke püüdlusi saada omaenese jõus vabaks patuorjusest. Samas oleme me üsna tõrksad tunnistamaks Jumala tööd neis asjus. Sest see läheb meie uhkuse, õiglusetunde ja teoloogia vastu tunnistada, et pääsemine patuvõimusest sõltub kellegi teise ja mitte meie endi väest. Kuid vaadakem seda näidet: iisraellased läksid välja lahingusse, kuid ometigi kuulus see madin Jumalale, sest „Issand ei päästa mitte mõõga ega piigi abil, sest see on Issanda võitlus..." (1 Saamueli 17:47). 2 Moosese raamatus on kirjas, et: „Iisraeli lapsed aga olid välja läinud ülestõstetud käe kaitsel.“ (14:8) ja laulsid kiitust Jumalale peale seda, kui olid tulnud läbi Kõrkjamere.
Veri tagas iisraellastele pääsemise hukkamõistust, kuid Jumala kõikvõimas käsivars päästis nad nende lihalikust loomusest. Nad kogesid turvatunnet ja tundsid sellest rõõmu, kuid nüüd vajasid nad ka väge! Väge selleks, et saada lõpuks ometi jagu oma vanast vaenlasest ja ka selleks, et olla kindlustatud uute võimalike vaenlaste eest. See vägi peitub Issanda tugevas ja võimsas käes.
Meile on antud suured ja kallid tõotused, mis ületavad igati kõik need, mis kord Israelile anti. Jumal on tõotanud päästa meid kõigest kurjast ja asetada meid istuma taevastesse paikadesse ühes Kristusega, olles vabad kõigest patu valitsusest oma elude üle. Kuid esmalt peame me õppima vihkama pattu – ilma ühegi erikokkuleppe –või kompromissita. Hellita oma pattu, mängi sellega pisut, lase sel võtta maad ja ära hülga seda, kuni ühel päeval muutub see su elu üheks kõige valusamaks kogemuseks.
Seetõttu ära palu võitu oma lihaliku loomuse üle enne kui sa pole hakanud vihkama neid patte. Jumalale ei lähe korda meie vabandused või rahumeelsed kokkulepped. Oled sa ehk seotud mõne salajase patuga, mis põhjustab sulle ärevust ja meeleheidet nii füüsiliselt kui vaimselt? Vihkad sa seda kogu südamest? Koged sa Jumala püha viha selle vastu?
Kuni sa ei koge, ei saavuta sa ka võitu.