VÄLJAVALAMINE, MIDA MINA IGATSEN
Meie kogudus veedab palju aega palves. Lõpetasime alles hiljaaegu 30 päeva 24/7 kestnud palveketi. Kuid mille pärast me siis palusime? Mida me palves otsisime?
Koguduse keskel üles kasvades ei kuulnud ma oma isa ja vanaisa muust kõnelevatki kui vaid eesolevast suurest ärkamisest. Evangelistid rääkisid sellest erinevatel koosolekutel: „Ärkamine tuleb! Jumal saab tõmbama suuri hulki oma Kuningriiki!“ Ometigi keset kogu seda ärkamise juttu valitses üksainus peamine mõte: „Me ei pea minema välja tänavatele. Võime lihtsalt jääda siia ja palvetada ning Püha Vaim ise toob rahva jumalakotta!“
Ärkamise definitsioon peitub järgnevas: „Selle äratamine või ülestõstmine, mis ähvardab surra.“ See tähendab „äratada üles surnud kogudus – elustada teda ja tuua ta teadvusele, et jumalakartmatud tunneksid tõmmet tulla sisse selle ustest.“
Mu armsad, kogudus ei tohiks olla see, keda peaks surnust üles äratama. Me ei peaks paluma mingi suure ärkamise pärast. Sest sel ajal, mil meie oleme palunud ärkamise pärast, on kohutavaid asju juhtunud me maal. Meie linnad on lahvatamas leekidesse. Meie rahvas on läbi imbunud seksist, naudingutest ja spordi jumaldamisest. Iga teine abielu lõppeb lahutusega. Oleme kaotanud terve põlvkonna noori küünilisuse, kalkuse ja purunenud illusioonide ohvriks. Näljaste ja peksa saanud laste nutt on tõusmas kui äike me linnade kohal. Homod nõuavad abielu õigust. Meeleheitel emad ja isad hulguvad sadade kaupa tänavail, et leida tööd.
Mida peaks kogudus kõige selle keskel ette võtma? Piibel ütleb, et kui meie täidame inimeste vajadusi – kui me kuuletume Jumala korraldusele olla kaastundlikud maailma suhtes ja anda iseendid teiste vajaduste nimel – siis me oleme otsekui hästi kastetud aed. „Eks see ole murda oma leiba näljasele…, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?...kui sa pakud näljasele…ja toidad alandatud hinge, siis…Issand juhatab sind alati
ning toidab su hinge…“ (Jesaja 58:5-12). „…ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust.“ (s.11).
Jumal tahab, et igaüks meist jagaks Tema kaastundlikku südant maailma suhtes.
Koguduse keskel üles kasvades ei kuulnud ma oma isa ja vanaisa muust kõnelevatki kui vaid eesolevast suurest ärkamisest. Evangelistid rääkisid sellest erinevatel koosolekutel: „Ärkamine tuleb! Jumal saab tõmbama suuri hulki oma Kuningriiki!“ Ometigi keset kogu seda ärkamise juttu valitses üksainus peamine mõte: „Me ei pea minema välja tänavatele. Võime lihtsalt jääda siia ja palvetada ning Püha Vaim ise toob rahva jumalakotta!“
Ärkamise definitsioon peitub järgnevas: „Selle äratamine või ülestõstmine, mis ähvardab surra.“ See tähendab „äratada üles surnud kogudus – elustada teda ja tuua ta teadvusele, et jumalakartmatud tunneksid tõmmet tulla sisse selle ustest.“
Mu armsad, kogudus ei tohiks olla see, keda peaks surnust üles äratama. Me ei peaks paluma mingi suure ärkamise pärast. Sest sel ajal, mil meie oleme palunud ärkamise pärast, on kohutavaid asju juhtunud me maal. Meie linnad on lahvatamas leekidesse. Meie rahvas on läbi imbunud seksist, naudingutest ja spordi jumaldamisest. Iga teine abielu lõppeb lahutusega. Oleme kaotanud terve põlvkonna noori küünilisuse, kalkuse ja purunenud illusioonide ohvriks. Näljaste ja peksa saanud laste nutt on tõusmas kui äike me linnade kohal. Homod nõuavad abielu õigust. Meeleheitel emad ja isad hulguvad sadade kaupa tänavail, et leida tööd.
Mida peaks kogudus kõige selle keskel ette võtma? Piibel ütleb, et kui meie täidame inimeste vajadusi – kui me kuuletume Jumala korraldusele olla kaastundlikud maailma suhtes ja anda iseendid teiste vajaduste nimel – siis me oleme otsekui hästi kastetud aed. „Eks see ole murda oma leiba näljasele…, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest?...kui sa pakud näljasele…ja toidad alandatud hinge, siis…Issand juhatab sind alati
ning toidab su hinge…“ (Jesaja 58:5-12). „…ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust.“ (s.11).
Jumal tahab, et igaüks meist jagaks Tema kaastundlikku südant maailma suhtes.