ÜLEVOOLAV JA KÜLLUSLIK RÕÕM!
„Sa oled mulle andnud teada elu tee, sa täidad mind rõõmuga oma palge ees.” (Apostlite teod 2:28).
Oled sa vahel mõelnud, milline Jeesus oma igapäevaelu keskel välja nägi? Mida oma südames tundis? Millised olid Ta hoiakud? Oli ta muserdatud ja murtud kõigist koormaist, mida kandma pidi? Nuttis Ta vahel? Valitses Tema ligiolus mingi pühalik raskus?
Ta tõesti nuttis ja kandis ka raskeid koormaid. Ketsemani aias higistas Ta lausa verepisaraid ja oli kordi, kus Ta ohkas ja ägas uskmatuse pärast. Samas aga annab Jumala Sõna enam kui selgelt mõista, et Jeesus oli täis rohket rõõmu.
„Taavet ütleb tema kohta: „Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses.“ (Apostlite teod 2:25-26). Jagades seda sõnumit juutide ülemkogu ees, tsiteeris Peetrus prohveteeringut Psalmidest 16. See oli nägemus Kristusest, kellel pidi olema rõõmutsev süda ja hõiskav keel ning kes oli täis suurt rõõmu tänu oma Isa ligiolule.
Ka meie peame rõõmutsema ja olema täis rõõmu nendel samadel põhjustel, miks Jeesuski seda oli. Esimene põhjus, miks Jeesus rõõmustas, oli selles, et Ta teadis, et surmal on võimatu Teda tagasi hoida. Ja sama kehtib ka meie puhul! See teadmine purustab täiesti väära õpetuse, otsekui Jeesus oleks antud hingevaenlase kätte ja Ta pidi võitlema end välja põrgust. Jeesus teadis siin maa peal olles, et surm ei suuda Teda tagasi hoida ja sama kehtib ka meie puhul!
Teiseks, Issand on meie paremal käel keset kõiki me raskusi. Võime lootusrikkalt ja ootuses hingata Temas, teades, et Ta on pidevalt me kõrval.
Kolmandaks: „Sest sa ei jäta mu hinge surmavalda.“ (Apostlite teod 2:27). Me tõuseme uude ellu, uues ihus ja uude maailma. Ja viimaks, Ta enda ligiolu ujutab meid rõõmuga üle! Seega, mida muud meil ongi teha, kui hõisata ja olla rõõmus, kuna oleme päästetud põrgust, meile on tõotatud igavene elu, Ta on tõotanud olla meiega kõigis me raskustes ja Ta ligiolu on ilmutatud meile.
Oled sa vahel mõelnud, milline Jeesus oma igapäevaelu keskel välja nägi? Mida oma südames tundis? Millised olid Ta hoiakud? Oli ta muserdatud ja murtud kõigist koormaist, mida kandma pidi? Nuttis Ta vahel? Valitses Tema ligiolus mingi pühalik raskus?
Ta tõesti nuttis ja kandis ka raskeid koormaid. Ketsemani aias higistas Ta lausa verepisaraid ja oli kordi, kus Ta ohkas ja ägas uskmatuse pärast. Samas aga annab Jumala Sõna enam kui selgelt mõista, et Jeesus oli täis rohket rõõmu.
„Taavet ütleb tema kohta: „Ma näen Issandat alati enese silme ees, sest ta on mu paremal pool, et ma ei kõiguks. Seepärast mu meel rõõmustab ja mu keel hõiskab, mu ihugi võib hingata lootuses.“ (Apostlite teod 2:25-26). Jagades seda sõnumit juutide ülemkogu ees, tsiteeris Peetrus prohveteeringut Psalmidest 16. See oli nägemus Kristusest, kellel pidi olema rõõmutsev süda ja hõiskav keel ning kes oli täis suurt rõõmu tänu oma Isa ligiolule.
Ka meie peame rõõmutsema ja olema täis rõõmu nendel samadel põhjustel, miks Jeesuski seda oli. Esimene põhjus, miks Jeesus rõõmustas, oli selles, et Ta teadis, et surmal on võimatu Teda tagasi hoida. Ja sama kehtib ka meie puhul! See teadmine purustab täiesti väära õpetuse, otsekui Jeesus oleks antud hingevaenlase kätte ja Ta pidi võitlema end välja põrgust. Jeesus teadis siin maa peal olles, et surm ei suuda Teda tagasi hoida ja sama kehtib ka meie puhul!
Teiseks, Issand on meie paremal käel keset kõiki me raskusi. Võime lootusrikkalt ja ootuses hingata Temas, teades, et Ta on pidevalt me kõrval.
Kolmandaks: „Sest sa ei jäta mu hinge surmavalda.“ (Apostlite teod 2:27). Me tõuseme uude ellu, uues ihus ja uude maailma. Ja viimaks, Ta enda ligiolu ujutab meid rõõmuga üle! Seega, mida muud meil ongi teha, kui hõisata ja olla rõõmus, kuna oleme päästetud põrgust, meile on tõotatud igavene elu, Ta on tõotanud olla meiega kõigis me raskustes ja Ta ligiolu on ilmutatud meile.