USU POOLEL
Milline kohutav vaatepilt leidis aset Jairuse kojas, kes oli Jeesuse päevil üks sünagoogi vanematest. Seal oli rohkesti segadust, kahtlusi, hirmu ja nuttu, kui ta tütar suri. Markuse 5:38-40 on öeldud: „Ja nad tulid sünagoogi ülema kotta ning ta nägi käratsemist ja nutjaid ja valjult itkejaid ja sisse astudes ütles ta neile: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!” Ja nad naersid tema üle.“
Mu armsad, las ma öelda teile, miks te elus on nii palju ärevust, kurvastust ja leina. Seda seepärast, et te lihtsal ei usu, et Jeesusel on võime äratada üles seda, mis surnud. Te ei usu, et Ta teab, mida teeb. Te ei usu Tema elu-andvasse plaani. Te usute pigem seda, et Ta on hiljaks jäänud ja asjad on omadega liiga kaugele läinud. Te ei usu, et Jeesus tegutseb ka siis veel, kui teie olete juba ammu alla andnud.
Me oleme täpselt sama palju süüdi, kui need leinajad seal Jairuse kojas. Hüüame ju meiegi raskustes Jumala poole, nõudes, et Ta vastaks meile enne, kui on hilja. Kui aga vastust ei tule, hakkame nutma ja taga leinama. Me väriseme hingevaenlase väe ees, otsekui deemonid oleks selle lahingu võitnud; otsekui Jeesus oleks kaotanud ja Saatan võitnud! Asjad lähevadki sageli halvast hullemaks, kuni me lõpuks ütleme: „Nüüd on kõik! Nüüd on liiga hilja! Mis iganes põhjustel – Jumal lihtsalt ei päästa seda olukorda.“
Sellest ainuüksi ei piisa, kui armastame, teenime ja ülistame Jumalat vaid seni, kuni lootusetus maad võtab. Kuhu jääb Ta usaldamine siis, kui kogu lootus on läind’? Kui tundub, et sa leia endale kunagi tööd? Või kui kõikvõimalikke asju kuhjub nii uksest kui aknast ja sa tunned, et inimlikult on võimatu kuhugi edasi liikuda?
Kui Jeesus astuks su hetkeolukorda, siis mida Ta sealt eest leiaks? Kuidas sa Talle reageeriksid? Leinaksid ja nutaksid sa siis ikka veel? Valitseks su südames ikka veel meeletu möll? Ma nii väga loodan, et sa ütleksid Talle: „Issand, see kõik näib nii lootusetuna. Olin juba alla andmas, aga samas – Sa oled ju see sama täna, kes kunagi seal Jairuse kojas. Sina võid tuua elu sinna, kus valitseb surm ja lahendada selle olukorra.“
Mu armsad, las ma öelda teile, miks te elus on nii palju ärevust, kurvastust ja leina. Seda seepärast, et te lihtsal ei usu, et Jeesusel on võime äratada üles seda, mis surnud. Te ei usu, et Ta teab, mida teeb. Te ei usu Tema elu-andvasse plaani. Te usute pigem seda, et Ta on hiljaks jäänud ja asjad on omadega liiga kaugele läinud. Te ei usu, et Jeesus tegutseb ka siis veel, kui teie olete juba ammu alla andnud.
Me oleme täpselt sama palju süüdi, kui need leinajad seal Jairuse kojas. Hüüame ju meiegi raskustes Jumala poole, nõudes, et Ta vastaks meile enne, kui on hilja. Kui aga vastust ei tule, hakkame nutma ja taga leinama. Me väriseme hingevaenlase väe ees, otsekui deemonid oleks selle lahingu võitnud; otsekui Jeesus oleks kaotanud ja Saatan võitnud! Asjad lähevadki sageli halvast hullemaks, kuni me lõpuks ütleme: „Nüüd on kõik! Nüüd on liiga hilja! Mis iganes põhjustel – Jumal lihtsalt ei päästa seda olukorda.“
Sellest ainuüksi ei piisa, kui armastame, teenime ja ülistame Jumalat vaid seni, kuni lootusetus maad võtab. Kuhu jääb Ta usaldamine siis, kui kogu lootus on läind’? Kui tundub, et sa leia endale kunagi tööd? Või kui kõikvõimalikke asju kuhjub nii uksest kui aknast ja sa tunned, et inimlikult on võimatu kuhugi edasi liikuda?
Kui Jeesus astuks su hetkeolukorda, siis mida Ta sealt eest leiaks? Kuidas sa Talle reageeriksid? Leinaksid ja nutaksid sa siis ikka veel? Valitseks su südames ikka veel meeletu möll? Ma nii väga loodan, et sa ütleksid Talle: „Issand, see kõik näib nii lootusetuna. Olin juba alla andmas, aga samas – Sa oled ju see sama täna, kes kunagi seal Jairuse kojas. Sina võid tuua elu sinna, kus valitseb surm ja lahendada selle olukorra.“