SISENEDES JUMALA HINGAMISSE
Selleks, et siseneda Jumala hingamisse, peame loobuma omaenese jõupingutustest ja higistamisest. Ainuüksi usk on see, mille kaudu saame osa Tema täiuslikust hingamisest: „Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse.“ (Heebrealastele 4:3). Lihtsamalt öeldes: me peame häälestama oma südamed uskuma, et Jumal on ustav ja päästab meid ükskõik, millistest olukordadest, kui võimatuna need ka ei tunduks.
„Sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest.“ (Heebrealastele 4:10). Kui me hingame Kristuses, ei püüa me enam rasketel aegadel teha nägu, et kõik on hästi. Me ei pumpa üles mingit võltsi kriisidega leppimist. Nõnda nagu ka me ei muretse selle pärast, et äkki anname hirmule alla ja hakkame kahtlema Jumala armastuses me vastu. Ehk lühidalt öeldes: meie „enda tegude“ mentaliteet pole enam see, mis meid takka ajab, vaid me oleme jõudnud punkti, kus me lihtsalt usaldame Jumalat.
Kuidas aga sellist usaldust arendada? Otsides Jumalat palves, mõtiskledes Tema Sõna üle ja elades sõnakuulelikkuses Talle. Sa võid ju nüüd muidugi vaielda ja öelda, et: „Kõik need asjad on ju samuti teod.“ Need on usuteod. Kõiki neid distsipliine järgides usaldame Püha Vaimu, et Ta teeks oma tööd me sees, rajades meis jõu reservaate aegadeks, mil’ neid kõige enam vajame. Me ei pruugi küll tunda, kuidas Jumala jõud meisse siseneb, või kuidas Ta vägi meid üles ehitab, kuid iga järgmise katsumuse korral tulevad kõik need ressursid meist esile.
See on ka üks peamisi põhjusi, miks ma Jumalat nii innukalt otsin, tehes seda läbi palve, paastu ja Tema korraldustele kuuletumise. Küsimus pole selles, et me olen jumalasulane, kes peab olema teistele eeskujuks. Ma teen seda kõike selleks, et ma tean, et mind ootab ees veel palju katsumusi. Mitmeid intensiivseid lahinguid ja üllatusrünnakuid. Seetõttu ka, sõltumata kõigist juba saavutatud võitudest ja rahust, mida olen siiani kogenud, vajan ma jätkuvalt taevast varustatust, mis kannaks mind läbi ka edaspidi.
„Sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest.“ (Heebrealastele 4:10). Kui me hingame Kristuses, ei püüa me enam rasketel aegadel teha nägu, et kõik on hästi. Me ei pumpa üles mingit võltsi kriisidega leppimist. Nõnda nagu ka me ei muretse selle pärast, et äkki anname hirmule alla ja hakkame kahtlema Jumala armastuses me vastu. Ehk lühidalt öeldes: meie „enda tegude“ mentaliteet pole enam see, mis meid takka ajab, vaid me oleme jõudnud punkti, kus me lihtsalt usaldame Jumalat.
Kuidas aga sellist usaldust arendada? Otsides Jumalat palves, mõtiskledes Tema Sõna üle ja elades sõnakuulelikkuses Talle. Sa võid ju nüüd muidugi vaielda ja öelda, et: „Kõik need asjad on ju samuti teod.“ Need on usuteod. Kõiki neid distsipliine järgides usaldame Püha Vaimu, et Ta teeks oma tööd me sees, rajades meis jõu reservaate aegadeks, mil’ neid kõige enam vajame. Me ei pruugi küll tunda, kuidas Jumala jõud meisse siseneb, või kuidas Ta vägi meid üles ehitab, kuid iga järgmise katsumuse korral tulevad kõik need ressursid meist esile.
See on ka üks peamisi põhjusi, miks ma Jumalat nii innukalt otsin, tehes seda läbi palve, paastu ja Tema korraldustele kuuletumise. Küsimus pole selles, et me olen jumalasulane, kes peab olema teistele eeskujuks. Ma teen seda kõike selleks, et ma tean, et mind ootab ees veel palju katsumusi. Mitmeid intensiivseid lahinguid ja üllatusrünnakuid. Seetõttu ka, sõltumata kõigist juba saavutatud võitudest ja rahust, mida olen siiani kogenud, vajan ma jätkuvalt taevast varustatust, mis kannaks mind läbi ka edaspidi.