VARJUPAIK HÄDA AJAL
Siirad kristlased on küsinud mu käest: „Keda küll uskuda? Olen aastate jooksul lugenud paljude jumalasulaste kohta, kes olid veendunud, et maailma lõpp on lähedal. Ja ometi panid nad ikka ja jälle puusse. Usun, et osad jagasid seda infot vaid selleks, et mõnda oma raamatut müüa, samas kui teised tõsimeeli uskusidki Jumalat ütlevat, et lõpp on lähedal.“
On olnud aegu, kus olen isegi olnud täiega murtud Jumala ees, kisendades kogu südamest: „Issand, olen nii palju aastaid kuulutanud, et kohtumõistmine on ukse ees. Olen edastanud hoiatusi eelolevate majanduskriiside kohta ja näinud täiesti vastupidist juhtumas. Näen, kuidas Ameerika õitseb ja jätkab rõõmsalt oma teekonda, tappes samal ajal üsas olevaid beebisid, lastes liugu rüveduse teedel ning tõrjudes Sind välja kõigist institutsioonidest. Kaua veel, Issand?“
Jeremija kuulutas aastaid sündmustest, mis polnud veel sündinud. Ta hüüdis: „Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand, ja ma olen pettunud; sa oled minust tugevam ja võitsid. Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind. Sest iga kord, kui ma räägin, pean ma kisendama. Ma hüüan: „Vägivald ja rüüstamine!” Sest Issanda sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks.“ (Jeremija 20:7-8).
Samas ei suutnud Jeremija ka lõpetada Jumala rahva hoiatamist. Isegi, et tundus, et ta prohvetlikud ettekuulutused ei täitu, jätkas ta siiski nende kuulutamist. Kogen seda sama tuld, mida Jeremija koges, põlemas ka enda südames ja olen enam kui veendunud, et Jumal on pööranud oma palge selle rahva juurest tänu nende verevalamistele ja ülbusele Tema nime suhtes. Usun, et Ta kohtumõistmine on peagi käes!
Teisalt aga olen tänulik paljude Jumala tõotuste eest Tema Sõnas, mis lubavad hoida ja õnnistada Tema rahvast läbi kõigi tormide. Jumala palvetav rahvas ei pea kartma ega muretsema. „Nõnda on Issand kindlaks varjupaigaks rõhutuile, varjupaigaks häda ajal. Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand!“ (Psalmid 9:10-11).