KRISTUS - MEIE ÜLESTÕUSNUD ISSAND JA EESTPALVETAJA

„Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda.“ (Heebrealastele 7:25) 

Mida Piibel selle all mõtleb, kui ütleb, et Jeesus palub meie eest? Usun, et see teema on nii sügav, majesteetlik ja nii üle inimmõistuse, et ainuüksi sellest rääkimine tekitab minus aukartlikku kõhedust. Piibli õpetlastel oli selle tähenduse kohta erinevaid seisukohti. Kuid mitte ükski raamat ega piiblitõlgendus pole rahuldanud mu uudishimu selles vallas. Veelgi enam – mida enam õpetusi selle teema kohta loen, seda segasem see kõik tundub.

Ometi, tänu palvetele ja Püha Vaimu juhtimisele, olen hakanud õige pisut seda imelist teemat mõistma. Paludes väga lihtsalt: „Issand, kuidas Su eestpalved taevas mõjutavad mu elu? Su Sõna ütleb, et Sa seisad mu eest Isa ees. Mida see tähendab mu igapäevase suhte jaoks Sinuga? Mul polegi vaja teada, mida suured piibliõpetlased on välja uurinud. Lihtsalt näita mulle lihtsat tõde, mida mõistaksin ja oma ellu rakendada saaksin.“

Kõige levinum evangeelne nägemus Kristuse eestpalvetamise kohta on see, et Jeesus läks tagasi taevasse, olemaks kui meie ülempreester. Selles pole vähimatki kahtlust. Piibel ütleb väga selgelt: „Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees.“ (Heebrealastele 9:24). 

Usun, et Jeesus palvetab me eest ka täna, hoides oma rahvast alal, hoides meid pattu tegemast ja püsimas ikka Jumala armastuses. Ta ei lase mitte millelgi – ei ühelgi hirmul, ajutisel langemisel või Saatana süüdistusel – lahutada meid Isast. Ehk lühidalt öeldes – Ta palub meie eest nõnda nagu Ta palus oma jüngri Peetruse eest:  „Et su usk ei lõpeks.“ (Luuka 22:32)

Meie Päästja on elus ja Jumala juures praegu. Ta on ühtaegu Jumal kui samas ka inimene, kellel käed-jalad, silmad ja juuksed. Ühtlasi on Ta kätel–jalgadel naelte jäljed ning haav külje sees. Ta pole oma inimlikku külge kunagi ära heitnud – ka taevas olles on Ta ühtpidi inimene edasi. Ja Ta tegutseb seal igavikus selle nimel, et meilt ei röövitaks rahu, mille Ta ise meile kord jättis. Ta tegutseb seal kui meie Ülempreester, kandes hoolt selle eest, et Ta ihu – kogudus – siin maa peal oleks täis Tema rahu. Ja kui Ta mingi aeg tagasi tuleb, tahab Ta leida meid eest „laitmatuina rahus“ (2 Peetruse 3:14).

Olgu need Ülestõusmispühad ajaks, mil tunnete rõõmu Tema ülestõusmisest ja rahust, mis tänu sellele me üle valatud.