KUI PUUDUB IGASUGUNE PÄÄSEMISTEE

Võime lugeda 2 Moosese raamatust, kuidas Jumal ütles Iisraeli lastele, et nad „lööksid leeri üles Pii-Hahiroti kohale, Migdoli ja mere vahele.“ (2 Moosese 14:2). Nimetatud paik asus kahe mäe vahel, mida kolmandast küljest ääristas meri. Ainus pääsemistee oleks olnud minna tagasi kõrbe, mis aga oli blokeeritud vaarao sõjaväe poolt.

Iisraellased olid täiesti hirmunud oma olukorra tõttu ja sama palju hirmunud sellest, et Jumal ise oli neid juhtinud sinna! Seal oleks olnud nii palju võimalusi, kuidas Jumal oleks võinud oma rahvast päästa. Ta oleks võinud korraldada nii, et egiptlaste sõjavankrite rattad oleksid alt ära kukkunud, jättes nad kõrbe nälga surema. Või Ta oleks võinud saata mõne üleloomuliku pilve egiptlaste laagri üle, tekitades neis segadust ja pannes sõdurid jooksma kui peata kanad, olles täielikus kaoses. Tema aga otsustas saata oma pilve hoopis iisraellaste järel, neid kaitsma. Ta oleks võinud saata ka üheainsa ingli, kes oleks vaid silmapilguga suutnud hävitada kogu Egiptuse armee. Jumal oleks saanud kasutada mis iganes mooduseid, et hävitada nad vaid hetkega, kuid ometi Ta ei teinud seda. 

Jumal pidas pigem sobivaks suruda iisraellased ärevasse, kitsasse seisu, kust inimlikult oli võimatu pageda. Kuidas me teame, et Jumal oli see, kes selle hirmuäratava olukorra oma laste proovilepanekuks põhjustas? Sest Ta enda Sõna ütleb: „Ja tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte!“ (5 Moosese 8:2) 

Jumal juhib oma lapsi rasketesse olukordadesse, et pakkuda neile võimalust usaldada oma elud Tema kätte – püsida vagusi ja usaldada Teda nii pääste kui juhiste osas.