TÄIELIKULT VEENDUNUD

Abraaham ei kõikunud oma usus. Pigem oli ta „täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.“ (Roomlastele 4:21). Ta mõistis, et Jumal on võimeline „tegema asju eimillestki“. Ja nii see on – meie Jumal loob asju otsekui eimillestki. Mõelge kasvõi 1 Moosese raamatu peale – Jumal lõi maailma mittemillestki. Ta loob vaid ühe ainsa sõnaga ja Ta on võimeline looma ka meile imesid eimillestki.

Kui kõik muu hävib – kui iga sinu plaan ja kavatsus on läbikukkunud – on aeg heita kõik Jumala peale. On aeg lasta minna oma püüdlustel leida lahendusi kusagilt mujalt. Ja kui sa seejärel oled valmis uskuma, siis sa ei näe enam Jumalat kui potisseppa, kes vajab savi, vaid kui Loojat, kes loob asju eimillestki. Seetõttu ei loo Jumal midagi, mis oleks sellest maailmast või selle materjalidest, vaid töötab ja toimetab viisidel, mida sa poleks ealeski osanud ette näha.

Kui tõsiselt võtab Jumal me usku keset võimatusi? Me võime leida vastuse sellele küsimusele Sakariase loost, kes oli Ristija Johannese isa. Ingel külastas Sakariast, öeldes talle, et tema naine Eliisabet saab käima peale ja toob ilmale väga erilise lapse. Kuid Sakarias – kes oli sama elatunud kui Aabrahamgi – keeldus seda uskumast. Jumala tõotusest üksi ei piisanud talle.

Sakarias küsis inglilt: "Millest ma võiksin seda ära tunda? Mina olen ju vana mees ja mu naine on väga eakas." (Luuka 1:18). Ehk teisisõnu: Sakarias pani tähele kõiki võimatusi, öeldes: „See pole lihtsalt võimalik. Sa pead mulle tõestama, kuidas see sünnib.“ See lihtsalt ei tundunud loogilisena.

Kuid Sakariase uskmatus polnud Jumalale meelepärane. Ingel ütles talle: „Ja vaata, sa jääd keeletuks ega saa kõnelda kuni päevani, mil see sünnib, seepärast et sa ei ole uskunud mu sõnu, mis lähevad täide omal ajal." (Luuka 1:20)

Kogu loo sõnum on väga selge: Jumal ootab, et me usuksime Teda, kui Ta räägib. Selle kinnituseks kirjutab Peetruski järgmist: „Sellepärast ka need, kes kannatavad Jumala tahtmise järgi, usaldagu oma hinged head tehes tema, ustava Looja hoolde.“ (1Peetruse 4:19)