ME OLEME LIIGA MAALÄHEDASED
Oled sa märganud, et tänapäeval räägitakse väga vähe taevast või selle maise maailma mahajätmisest? Selle asemel pommitatakse meid pidevalt sõnumitega sellest, kuidas oma usu abil rohkem asju saada. Üks tuntud õpetaja ütles, et: „Järgmine ärkamine saab olema „finantsiline ärkamine“. Jumal saab valama välja oma finantsilisi õnnistusi üle kõigi usklike.“
Iga sõnum surmast häirib meid. Me püüame isegi vältida sellele mõtlemist ja peame neid, kes sel teemal arutlevad, lihtsalt imelikeks. Aegajalt me küll ehk räägime sellest, milline taevas võiks välja näha, kuid enamus ajast on surma teema siiski tabu.
Milline Jumala igavikulise eesmärgi hääbumine! Pole siis ime, et nii paljud kristlased tunnevad hirmu surma ees! Tõsi on aga see, et me oleme kaugel arusaamisest Kristuse üleskutse osas hüljata kogu see maailm ja kõik sellega kaasnevad koormad. Ta kutsub meid üles tulema ja surema, ehitamata iseendile mingeidki mälestusmärke. Surema muretsemata sellepärast, kuidas meid hiljem meenutatakse. Jeesus ei jätnud endast maha ühtegi autobiograafiat, ülikooli või piiblikooli. Peale leiva ja veini ei jätnud Ta maha midagi, mis Teda meenutaks.
Kui palju erinevad olid ka algkoguduse kristlased. Paulus rääkis väga palju surmast. Muide, meie ülestõusmisele surmast viidatakse Uues Testamendis kui õnnistatud ootusele. Tänapäeval peetakse aga surma kui soovimatuks sissetungijaks, kes lõikab meid läbi sellest heast elust, millega nii harjunud oleme. Me oleme oma elu kõigi materiaalsete asjadega nii segi löönud, et oleme ka ise suures segaduses. Mõte, et me peaksime maha jätma oma uhked kodud, armsad asjad ja kallid inimesed, tundub meile täiesti vastuvõetamatuna. Meie mõttelaad tundub olevat midagi sarnast: „Praegu suremine oleks liiga suur kaotus. Ma küll armastan Issandat, kuid samas vajaksin aega, et nautida oma kinnisvara. Ma võtsin just naise ja vajan rohkem aega, et nautida abielupõlve.“
Mis on suurim ilmutus usust ja kuidas seda küll rakendada? Vastus sellele leidub Heebrea kirjas: „Need kõik surid uskudes...Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal...Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.“ (Heebrealastele 11:13, 16)