PÕUA-AJAD
Ma kõnelen tuhandetele inimestele ja ometigi tuleb mul ette aegu, kus ma tunnen end täiesti tühja –ja kuivana – nii kaugel Jumala ligiolust. Need on ajad, kus mul pole suurt palju tahtmist lugeda Jumala Sõna ja ma teen seda pigem kohusetundest. Taolistel põuaaegadel ei tunne ma ka erilist tõmmet paluda, kuigi ma tean, et mu usk on kindel ja mu armastus Jeesuse vastu kõikumatu.
Oled sa kunagi istunud koguduses ja näinud inimesi enda ümber saamas õnnistatud, samal ajal kui sina ei tunne midagi? Nad paluvad ja ülistavad ja nutavad Jumala ees sellise andumusega, et sõnugi pole, aga sind ei liiguta see karvavõrdki. Ja siis hakkad sa mõtlema, ega ometigi su vaimuliku eluga midagi lahti ole? Ma usun, et kõik tõelised kristlased kogevad oma kristlikus elus aegajalt taolisi põua-aegu. Isegi Jeesus koges teatud eraldatust, kui hüüdis kogu hingest: „Isa, miks sa oled mind maha jätnud?“
Kuid mida ma pean siis tegema, et sest’ vaimsest põua-ajast võitu saada?
1. Ma pean alal hoidma oma palveelu!
Miski ei kõrvalda põuda ja tühjustunnet kiiremini kui tunnike-paar Jumala ligiolus. Jumalaga kohtumise edasilükkamine oma salajases palvekambris tekitab süütunnet. Me ju teame, et meie armastus Tema vastu peaks juhtima meid Tema ligiollu, kuid samas oleme me hõivatud nii paljude asjadega, et aeg lihtsalt kaob käest ja Jumal jääb tahaplaanile. Me saadame Tema poole küll terve saju „mõttepalveid“, kuid mitte miski ei saa asendada seda salajast palvekambrit, kus ukse enda järelt kinni paned ja ainiti Isa poole hüüad.
Tule julgelt Tema armutrooni ette – isegi siis, kui oled pattu teinud ja läbi kukkunud. Ta annab andeks – koheselt – kõigile neile, kes siira südamega meelt parandavad.
2. Ma ei tohi karta väikesi kannatusaegu!
Kristuse ülestõusmisele eelnes lühike kannatuste aeg. Me tõepoolest sureme! Me kannatame! Me elus on valu ja kurbust.
Kuid me ei taha kannatada või haiget saada või millegagi võidelda. Me igatseme valutut päästet! Me tahame üleloomulikku sekkumist! Meie palve on: „Tee seda Issand, sest ma olen nii jõuetu ja jään selleks alati. Kanna Sina kõige eest hoolt samal ajal, kui mina omi asju toimetan, oodates Su üleloomulikke lahendusi!“
Kuid tänu Jumalale, et kannatused kestavad vaid lühikest aega võrreldes lõpliku võiduga, mis nendele järgneb! „Aga kogu armu Jumal, kes teid on kutsunud oma igavesse kirkusesse Kristuses Jeesuses, parandab, kinnitab, tugevdab ja toetab teid, kes te üürikest aega olete kannatanud.“ (1Peetruse 5:10)