RIST ÕPETAB MEILE ISEENDA SALGAMIST
Issand ei ütle meile iialgi, et: „Kummardu nüüd vähe, et saaksin sulle su risti turjale panna!“ Jeesus ei tegele värbamisega – kogu Tema armee koosneb vabatahtlikest. Sellest lähtuvalt ei kanna ka mitte kõik kristlased oma risti. Sa võid küll olla usklik ilma risti kandmata, kuid sa ei saa olla jünger ilma seda tegemata.
Ma näen väga paljusid usklikke, kes püüavad vältida risti-teed. Nad on harjunud ära oma hea eluga, millega käib kaasas edukus ja õitseng, materiaalsed hüved ja populaarsus. Ma olen kindel, et paljud neist jõuavad ka taevasse – olles päästnud küll omaenese naha, kuid nad ei ole kunagi õppinud tundma Kristuse tõelist olemust. Olles hüljanud risti kannatused ja valu, ei saa neil olema võimalust tunda ja kogeda igavikku ühes Temaga nii, nagu teevad seda need pühad, kes on kaasatud Kristuse kannatustesse.
Sa pead õppima kandma oma risti seni, kuni oled õppinud salgama. Salgama mida? Üks asi, mis pidevalt takistab Jumala tööd meie eludes, on meie oma „mina“. „Siis Jeesus ütles oma jüngritele: "Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” (Matteuse 16:24) Me tõlgendame seda salmi täiesti valesti, kui rõhutame ainuüksi iseenda salgamist, pidades selle all silmas eelkõige materiaalsetest hüvedest ja seadusevastastest tegevustest loobumist. Jeesus ei kutsunud meid üles enesedistsipliinile enne oma risti võtmist. Asi on palju tõsisem! Jeesus kutsub meid üles salgama iseendid. See tähendab panna maha oma võime kanda omast jõust ükskõik, millist risti, millega silmitsi seisame. Ehk teisisõnu: „Ära haara mitte ühegi risti järele enne, kui oled valmis hülgama iga väiksemagi mõtte saada pühaks jüngriks tänu omaenese jõupingutustele.“
Miljonid kogudustesse kuuluvad kristlased uhkeldavad omaenese salgamisega. Nad ei joo ega suitseta; nad ei nea ega riku abielu – nad on ületamatu enesedistsipliini musternäidised! Kuid nad ei ole mingi hinna eest nõus väitma, otsekui nende saavutused oleks tingitud millestki muust kui vaid nende endi tahtejõust. Nad küll praktiseerivad enese salgamist, kuid pole mitte iialgi salanud omaenese „mina“. Teatud mõttes oleme me kõik sellised. Me kogeme aegajalt pühaduse „purskeid“, millega kaasnevad puhtad mõtted ja tunded. Head teod toovad tavaliselt kaasa ka häid tundeid, kuid samas ei lase Jumal meil iialgi mõelda otsekui meie head teod ja puhtad eluviisid suudaksid päästa meid. Ja just see on see põhjus, miks me vajame risti.
Mina usun, et tegelikult tahab Jeesus öelda meile: „Enne, kui te olete valmis haarama oma risti järele, olge valmis seisma silmitsi tõehetkega. Olge valmis seisma silmitsi olukordadega, mille kaudu õpite salgama omaenese tahet, omaenese õigsust, omaenese jõust hakkamasaamist ja omaenese tarkuses tegutsemist. Te võite tõusta ja järgida mind tõeliste jüngritena vaid siis, kui te tunnistate, et ei suuda teha midagi omaenese jõust; ei suuda ületada pattu omaenese tahtejõu läbi; ei suuda ületada kiusatusi läbi oma jõupingutuste ega panna asju toimima läbi oma inimliku mõistuse.
Teie armastus Jeesuse vastu võib küll suruda teid põlvili, kuid teie rist surub teid silmili Issanda ette.