MIDA SEE KÕIK TÄHENDAB?
Mida see tähendab, kui palved jäävad vastusteta ja valu üha kasvab ning Jumalal ei tundu olevat vähimatki tegemist meie usule reageerimisega? Sageli aga just sellistel aegadel armastab Jumal meid enam kui eales varem. Piiblis on öeldud, et: „Keda Jumal armastab, seda Ta ka korrigeerib.“ Armastuses korrigeerimine on tähtsam kui ükski usutegu, palve või tõotus. See, mida mina näen kui millenagi, mis mulle haiget teeb, võib osutuda millekski, mis väljendab hoopis Jumala armastust. See võib olla Tema õrn käsi, mis otsekui väikest laksu andes juhib mind välja mu uhkusest ja põikpäisusest.
Meie usk peitub meie eneste usus. Me paneme suurema rõhu omaeneste palve väele kui sellele, et saada Tema väge eneste sisse. Me püüame Jumalast sotti saada, lugedes Teda kui raamatut. Me ei taha mingeid üllatusi ega mõistatuslikke hetki ja kui asjad kulgevad vastupidiselt meie arusaamadele Jumalast, ütleme me kiirelt: „See ei saa küll olla Jumalast; see küll pole Tema moodi!“
Me oleme nii hõivatud Jumala kallal töötamisega, et me unustame ära asjaolu, et Tema püüab teha oma tööd meie kallal. Selles ju tegelikult kogu elu mõte peitubki: Tema töös meie juures, et muuta meid aulisteks astjateks. Meie aga oleme nii hõivatud paludes asjade muutumise pärast oma elus, et meil jääb vähe aega laskmaks palvetel muuta meid. Jumal ei ole loonud palvet ja usku käima käsikäes otsekui mingeid salajasi relvi, mille abil üks valitud seltskond „eksperte“ õpib Jumalalt midagi välja paluma. Jumal ütles, et Ta on palju enam aldis andma kui meie oleme valmis vastu võtma, mistõttu miks me siis kasutame palvet ja usku otsekui „võtmeid“ lukustamaks lahti midagi, mis pole eales lukus olnudki?
Palve ei ole mõeldud Jumala, vaid meie kasuks. Usk ei ole mitte Tema, vaid meie kasuks. Jumal ei ole kui mingi igavene püha kiusaja. Ta ei ole end ümbritsenud mingi sasipuntraga, mille nutika lahtiarutamise eest ootaks inimesi mõni auhind.
Me oleme palve ja usu osas omadega ikka täitsa metsas. Me oleme lubanud endile jultumust mõelda Jumalast kui isiklikust võlurist, kes täidab iga me soovi. Me võtame usku kui võimalust suruda Jumal nurka ja nõuda Tema tõotuste täitumist. Me arvame, et Jumal on suures vaimustuses sellest, kui me Ta vastu seina surume ja kõva häälega kuulutame: „Issand, sa ei saa taganeda oma tõotustest. Ma tahan seda, mis kuulub mulle. Sa oled seotud oma Sõnaga, mistõttu Sa pead seda täitma, sest muidu ei vasta Su Sõna tõele.“
Just see on see põhjus, miks me ei mõista palve ja usu tõelist tähendust. Me näeme Jumalat vaid kui andjat ja iseendid vaid kui vastuvõtjaid. Aga palve ja usk on kui teed, mille kaudu meist saavad andjad Jumalale. Seetõttu ei tohiks neid kasutada kui võimalusi saamaks midagi Jumala käest, aga kui moodust, mille kaudu pakkuda Jumalale kõike seda, mis Talle head meelt valmistab.