KATASTROOF
Üks teadlane ütles ühe katastroofi kohta: „Kogu maailm värises.“ Teine nimetas seda „kõige kohutavamaks looduslikuks hävinguks kogu maailma ajaloos.“ Nad kirjeldasid veealust maavärinat, mis mõned aastad tagasi kogu Aasia rannikut tabas ja mille käigus kümned tuhanded inimesed hukkusid. Samas näeme me jätkuvalt katastroofide toimumist endi ümber.
Kui taolised kohutavad sündmused juhtuvad, lähen ma Isa ette vaid ühe küsimusega: „Issand, mida see kõik tähendab? Oli see vaid lihtsalt seletamatu loodusõnnetus või on selle juhtumise taga mõni põhjus, mida su lapsed teadma peaksid?“
Me leiname kirjeldamatu valu ja meeleheite pärast, mida suured rahvahulgad kogevad. Me palume kogu südamest kõigi pärast, kes saanud kannatada. Meie endi teenistus on saatnud tuhandeid dollareid läbi erinevate kristlike abiorganisatsioonide, et ehitada üles kogudusi ja kodusid hävinud piirkondades. Piibel ütleb meile, et meie Taevasele Isale lähevad korda iga haiget saanud hinge tunded ja et Püha Vaim trööstib kõiki usklikke kõigi kannatada saanud rahvaste seas.
Ameeriklased on kaastundlik ja helde rahvas ja ma olen tänulik Jumalale kõigi inimeste eest, kes palvetavad, annetavad ja lähevad appi neile, kes abi vajavad. Kuid samas miski mu südames ei anna rahu. Kõigi nende hävingute tõeline ulatus ei tundu meile kohale jõudvat ja me oleme kuidagi tuimad kõige toimuva suhtes.
Ma tänan Jumalat kõigi heade õnnistuste eest erinevais maailma paigus, kaasaarvatud Ameerikas. Kuid kui vallapääsenud loodusjõud ei suru meid põlvedele – kui me ei koge aukartust kohutavate looduskatastroofide ees - , siis mis valemiga vaigistada Jumala pilkajad? Oleme me tõesti juba täiesti immuunsed šokile?
Mõelge kõige järgneva peale:
- Jumala nime kõrvale heitmine ühiskonnast poliitilise korrektsuse nimel
- Kogu maailm pöördumas ilmalikkuse ja materialismi poole
- Kogudus muutumas rohkem maailma nägu kui maailm seda ise ongi
- Vägivalla ja ükskõiksuse kasv
- Piibli kui Jumala Sõna mitteaktsepteerimine
- Ajad, mil “kõike, mida raputada annab”, ka raputatakse
- Tähelepanelikud inimesed tajumas, et “keegi nokitseb looduse kallal ja asjad, mida keegi seletada ei oska, lihtsalt sünnivad“
- Ühiskond jätkamas oma kiirustamist ilma ühegi “pausita Jumalale”; ilma ühegi püüdluseta mitte pilgata Jumalat.
Nende asjade juhtumine viitab ajale, kus me oleme jõudnud väga lähedale vaimsele kangestumisele või juba ületanud selle piiri, mida ükskõik kui suur kogus jumalikku armu ei suuda enam elustada.
Jumal on halastaja ja armuline, olles valmis andestama. Peegeldugu siis Jeesuse armastus ja kaastunne läbi Tema jüngrite ajal, mil Issanda päev on ligi.