KUHU ME LÄHEME SÖÖMA?

Miika 7.peatükk sisaldab endas kõige mõjuvõimsamaid sõnumeid, mida uue lepingu kohta eales kuulutatud on. Oma võrratus jutluses kõneleb Miika tolle aja Iisraeliga, aga samas ka tänapäeva kogudusega. Ta alustab oma jutlust südantlõhestava appihüüuga – millegagi, mis kostub veel tänapäevalgi vaimulikult nälginud usklike seas: „Häda mulle!....Ühtegi kobarat ei ole süüa.“ (Miika 7:1).

Miika kirjeldab nälja mõju Iisraelile – nälja, mis oli tingitud toidu ja Jumala Sõna puudumisest. Selles omakorda kajavad Aamose poolt varem prohveteeritud sõnad, mille kaudu Jumal ütles:
"Vaata, päevad tulevad," ütleb Issand Jumal, "mil ma saadan maale nälja: nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele. Siis nad…uitavad, otsides Issanda sõna, aga nad ei leia.“ (Aamos 8:11-12).

Iisraelis oli lõikusaeg ja viinapuu istandused oleksid pidanud olema lookas viljast, kuid viinapuude küljes polnud ühtegi kobarat. Miika nägi, kuidas rahvas läks viinapuuaedadesse vilja otsima ja korjama, kuid ei leidnud midagi. Läbi oma prohvetliku silma nägi Miika ka suuri rahvahulki viimseil päevil ühest kohast teise jooksmas, et ometigi kuulda tõelist Jumala sõna. Ta nägi vaimusilmas usklikke, kes tormasid ühest kogudusest teise, ühest ärkamisest teise ja ühe rahva seast teise rahva sekka – seda kõike vaid selleks, et kustutada oma janu ja nälga ning leida toidust oma hingele. Ja nende appihüüded kõlavad veel tänagi: „Häda mulle – ühtegi kobarat pole!“

Maal valitseb suur nälg. Ja vaatamata sellele, et suured massid jooksevad vaimuliku toiduse järele, on neid, kes tõeliselt Jumala Sõna järele igatsevad, vaid väike käputäis. (vt. Miika 7:14, 18). Ja see tõde kehtib tänapäeval sama palju kui muistses Iisraelis. Vaid vähesed tänapäeva kristlased janunevad tõeliselt puhta Jumala sõna järele. Selle asemel nuumab enamust neist end Soodoma õuntega, ahmides toidust väärastunud evangeeliumi kuulutusest.