TALTSUTA OMA KEELT

„Aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki.“ (Jakoobuse 3:8).

Jakoobus räägib selles salmis uskliku keelest. Ta kutsub kogudust üles valvama oma keele üle, enne kui see neid hävitab! Sa võid küsida: kui tõsine see keele talitsemine siis on? Kas see „taltsutamatu keel“ võib tõesti olla nii patune?

Kontrollimatu keele kasutus muudab me usu täiesti väärtusetuks! Jumala silmis võib see muuta iga su vaimuliku tegevuse tühiseks: „Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine.“ (Jakoobuse 1:26).

Jakoobuse viide siin sellele „kellelegi“ tähendab inimesi koguduses. Mitte narkomaane ega tänava rahvast, vaid Kristuse ihu liikmeid, kes väliselt nii kangesti pühad ja aulised. Nad on küll aktiivsed jumalariigitöös, kuid nende keele kasutus on ohjeldamatu ning täiesti kontrolli alt väljas! Jakoobus nullib ära kõik need, kes väliselt pühad, lahked, õrnad ja armastavad, kuid kes laksutavad keelt nii oma koguduse, töö või perekonna suhtes, levitades usinasti kuulujutte või olles varmad neid ise kusagilt kinni püüdmas. Nad virisevad ja vinguvad ning Jumal ütleb, et nende usk – kõik see vaimulikkuse väline paraad – on täiesti tühine ning mõttetu!

Mu armsad, mina ei taha seista üks päev Jumala kohtujärje ees ja saada teada, et kogu mu töö Issandale – kõik mu vaimulikud püüdlused – on olnud asjata! Ma ei taha kuulda Teda ütlemas: „David, sa tegid mu nimel võimsaid tegusid. Toitsid vaeseid ja riietasid alasti olijaid, ajasid välja kurje vaime ja rajasid rehabilitatsioonikeskusi narkomaanidele ning kodusid alkohoolikutele. Jah, sa kuulutasid isegi lugematul arvul tuhandetele inimestele ja võitsid paljusid minu Kuningriiki, kuid seda kõike ilma asjata! Sinu huulilt lähtus küll palju julgustavaid sõnu, kuid samas ka palju kibestumist, vaenulikkust ja kadedust! Sa võtsid mu hoiatusi keele talitsemise osas liiga kergelt!“

Sa võid nüüd spekuleerida ja mõelda: „No Jumal ei saa ometigi olla nii südametu, et nullib ära kogu mu vaimulikkuse ainuüksi mõne pahatahtliku sõna või ütlemise pärast!“ Ma räägin siin kristlastest, kes pole kunagi valitsenud oma suud ja on rääkinud Jumala rahva vastu nii, et silm ka ei pilgu! Kuid Jumala Sõna ütleb: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi.“ (1 Korintlastele 13:1-3)