JUMAL PÖÖRAS KÕIK HEAKS!

Jaakob – 130 aastat vana mees – seisis vaarao õuel ja tema kadunud poeg Joosep tõttas teda embama. Nagu välja tuli, oli Joosep valitsemisõiguse poolest Egiptuses teine mees. Kuhu iganes ka Jaakob ühes oma pojaga ei läinud – paleesse või sõites kaarikuga tänavail – rahvas kummardus austuses ja aukartuses Joosepi ees. (vt. 1Moosese 46 ja 47).

Kui vaarao küsis Jaakobi käest, kui vana ta on, vastas ta: "Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad…" (1Moosese 47:9). Heebrea keeles on öeldud, et: „Piskud ja kurvad on mu päevad olnud.“ Ehk teisisõnu: „Ma olen kogenud palju kannatusi.“ Samas – oli see kõik seda väärt? Absoluutselt! Jaakob ja tema pere pääsesid nälja käest. Kõik nende 70 klanni liiget olid jõudnud turvalisse ja kindlasse paika, saades paika Egiptuse ühtede viljakamade põllumaade keskele. Jaakobi poeg oli troonil ja nad võisid süüa nii palju kui kulus.

Jaakob – kahetseva südamega mees – võis vaadata tagasi ja öelda: „Kui mu vend Eesav ähvardas mind, tekkis tunne, et mu lips on läbi, kuid Jumal päästis mind sellest. Mu Issand oli seal kogu selle aja. Kui Laaban üritas hävitada mind, õnnistas Jumal ometigi mind ja päästis mu. Veelgi enam – Jumal päästis ka mu naise Raaheli ja kogu mu pere ebajumalate käest. „Ma olin võidukas kõigi oma vaenlaste üle. Ükski neist ei saanud tõsta pead, et tulla mu vastu. Ma nägin, kuidas mu seeme paljunes ja kasvas – ma nägin suure rahva sünni algust. Ma elasin piisavalt kaua, et käia ühes oma lastelaste –ja isegi lastelastelastega. Ja nüüd saavad mu pojad Iisraeli valitsejateks; oma suguharude juhtideks. Ükski sõna, mille Jumal mulle alguses andis, pole läinud kaotsi. Mu Issand on pidanud igat mulle antud sõna.“

Ja mu armsad – nõnda samuti teeb Ta seda täna meiegagi!