SAADES JUMALA HIIGLASEKS

„Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette…“ (Psalmid 62:9).

Sa pead pidama igapäevaseid kokkusaamisi Jumalaga pühamaks ja tähtsamaks kui ükskõik, milliseid muid kokkusaamisi teiste inimestega – ükskõik siis, kes nad ka ei oleks.

Kui piinlik peab see olema taevast vaadata, kuidas me kristlastena põrume kõrgelt hindamast oma Jumala majesteetlikkust ja Kuninga au. Me oleme sageli nii kerglased ja laseme Tal enda järele oodata. Ja mis veelgi hullem – me oleme hetkega võimelised tühistama oma kokkusaamise Temaga Tema õuedes mingi mõttetu tühja-tähja pärast!

Kujutad sa ette kedagi, kes laseb kogu universumi Loojal enda järele oodata seni, kuni ta lemmikseriaal läbi saab? Ometigi nii paljud meist teevad seda! Veelgi enam – me sageli isegi ei vaevu ilmuma Jumala ligiollu. Ja küsimus pole mitte selles nagu me oleks unustanud oma kokkusaamise Temaga, vaid me täiesti tahtlikult keeldume kohtumast Temaga!

Jesaja kuulutas: „Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast.“ (Jesaja 53:3). Kui ma lasen igasugustel segajatel tulla iseenda ja oma kokkusaamise vahele Jumalaga, siis ma peidan oma palge Tema eest ega hinda Teda nii nagu Ta seda väärib!

Fakt on see, et Jumalat palves otsides on võimatu raisata aega. Veelgi enam, palvetav mees või naine saavutab palvekambrist väljapool lühema aja, -vähema tormamise -ja väiksemate jõupingutustega oluliselt rohkem.

Kõige olulisem töö, mida me Jumala heaks eales teha saame, on oma põlvedel. Samal ajal, kui mitte-palvetajad tormavad pea laiali otsas siia-sinna, püüdes saavutada suuri asju, teeb palvetav kristlane tõsist tööd liigutades kuningriike, purustades ahelaid ja kõrgistusi, tehes suuri asju ja keset seda kõike saades Jumala hiiglaseks.