JÄRELEJÄÄNUD KÄPUTÄIS
Iga põlvkonna seas elab üks „järelejäänud käputäis“ rahvast, kes igatseb Jeesuse järele kõige innukuse –ja tänuga. Usun, et see samaarlasest pidalitõbine jooksis tagasi Jeesuse juurde vaid seetõttu, et ta polnud aheldatud erinevate mudelite ja kommete külge. (vt. Luuka 17:11-19). Ta ei pidanud midagi „ümber õppima“. Need teised üheksa pidalitõbist olid kasvanud üles õigeusklikena. Juba lapsest saati oli nende meeli koolitatud järgima kõikvõimalikke rituaale ja tähtpäevi ja nad olid endiselt seotud oma traditsioonidega. Kui aga see samaarlane kogu seda religioosset süsteemi nägi, hüüdis ta: „Mitte mingil juhul!“
Ta nägi pealt kõigi religioossete juhtide ja kirikuskäijate silmakirjalikkust. Ta nägi, kuidas variserid röövisid lesknaisi, võttes ära nende kodud. Ta nägi, kuidas preestritele maksti pistist ja kuidas nad ise seda tegid. Ta nägi templeid olemas täis rahavahetajaid, kes olid pööranud jumalakoja röövli koopaks. Ta nägi kirjatundjaid loomas seadusi teiste jaoks, kuid liigutamast lillegi selle nimel, et ise neid täita. Ta nägi kõiki neid „lubjatud“ pindu, petlikke nägusid ja topeltstandardeid ning ütles iseendale: „Pime juhib pimedat ja see pole minu jaoks. Tahan osa saada millestki ehedast!“
Põrutades ülejäänud üheksaga tagasi küla poole – preestrite, kiriku, kogukonna ja hea elu juurde – peatus ta ja mõtles: „Pea hoogu! Ma ju mäletan küll, kuidas see kõik oli, kui seda veel omasin – raha, hea maine, turvatunne – aga ma tundsin end kohutavalt! Mu nn.sõbrad pöördusid minust niipea, kui oli näha esimesi pidalitõve märke. Olin täiesti tühi, seotud patuste harjumustega, täis vihkamist ja kibestumist. See oli elav põrgu, mistõttu miks peaksin tahtma naaseda selle juurde?“
Ja miski põletas ta südames: „Vaata nüüd mind – ma olen puhas. Jeesus tervendas mu. Kogudus võib oodata; mu pere ja karjäär võivad oodata, aga mina lähen Jeesuse juurde! Tahan õppida tundma Teda, kes mind tervendas!“ Ta jõudis samale järeldusele, millele see väike järelejäänud käputäis rahvastki: „Maailmas pole midagi sellist, mida igatseksin. See kõik on tühine! Mina lähen Jeesuse juurde ja Temast saab mu reaalsus!“
Ta nägi pealt kõigi religioossete juhtide ja kirikuskäijate silmakirjalikkust. Ta nägi, kuidas variserid röövisid lesknaisi, võttes ära nende kodud. Ta nägi, kuidas preestritele maksti pistist ja kuidas nad ise seda tegid. Ta nägi templeid olemas täis rahavahetajaid, kes olid pööranud jumalakoja röövli koopaks. Ta nägi kirjatundjaid loomas seadusi teiste jaoks, kuid liigutamast lillegi selle nimel, et ise neid täita. Ta nägi kõiki neid „lubjatud“ pindu, petlikke nägusid ja topeltstandardeid ning ütles iseendale: „Pime juhib pimedat ja see pole minu jaoks. Tahan osa saada millestki ehedast!“
Põrutades ülejäänud üheksaga tagasi küla poole – preestrite, kiriku, kogukonna ja hea elu juurde – peatus ta ja mõtles: „Pea hoogu! Ma ju mäletan küll, kuidas see kõik oli, kui seda veel omasin – raha, hea maine, turvatunne – aga ma tundsin end kohutavalt! Mu nn.sõbrad pöördusid minust niipea, kui oli näha esimesi pidalitõve märke. Olin täiesti tühi, seotud patuste harjumustega, täis vihkamist ja kibestumist. See oli elav põrgu, mistõttu miks peaksin tahtma naaseda selle juurde?“
Ja miski põletas ta südames: „Vaata nüüd mind – ma olen puhas. Jeesus tervendas mu. Kogudus võib oodata; mu pere ja karjäär võivad oodata, aga mina lähen Jeesuse juurde! Tahan õppida tundma Teda, kes mind tervendas!“ Ta jõudis samale järeldusele, millele see väike järelejäänud käputäis rahvastki: „Maailmas pole midagi sellist, mida igatseksin. See kõik on tühine! Mina lähen Jeesuse juurde ja Temast saab mu reaalsus!“