PEALTVAATAJA USK by Gary Wilkerson
Kui oled kristlane, kes otsustab istuda vaid usu pealtvaatajate pingil ja käib koguduses vaid lohutust saamas, ei tüüta ka Saatan sind suurt palju midagi. Kui aga oled otsustanud elada kõige täiega Jeesusele – kui su süda põleb haigetsaanud ja kaotsi läinud inimhingede ja Kristuse ihu pärast – laseb vaenlane kogu oma arsenali käiku su vastu. Su teekond on täis katsumusi ja hädaohte, mis raputavad su hinge.
Pauluse teekond Rooma Apostlite tegude 27 ptk. põhjal näitab meile, kuidas osad meist reageerivad Saatana rünnakutele. Kui laev, millega Paulus reisis, oli läbinud poole oma teekonnast „ja et sadam oli talvitamiseks sobimatu, siis võttis enamik nõuks minna sealt merele ja kui võimalik, jõuda talvitama Foiniksisse…“ (Ap. 27:12). Paulus oli selle otsuse vastu. Mitte ainuüksi seetõttu, et see viis neid kõrvale Rooma suunalt, aga ka seetõttu, et ta koges oma südames Vaimu hoiatust selles suhtes. Samas tundus see sel hetkel kõige loogilisema otsusena. Teele asudes seisis aga laev silmitsi tõsiste probleemidega, mis läksid neile peaaegu maksma nende elu.
Põhjus, miks sellest räägin, on selles, et ka osad kristlased, kui nad kogevad teekonnal vaenlase vastuseisu, otsustavad minna “talvitama Foiniksisse”. Olgu siinkohal vahepalana öeldud, et me kõik vajame pisut puhkust, leidmaks kosutust oma vaimule kõigist teenistusega kaasnevatest vajadustest. Kuid antud juhul räägin ma millestki muust. Südamehoiakust, mis ütleb: ”Ära nüüd oma teenimisega üle ka pinguta! Võta aga hoogu maha ja võta vabalt.”
Kui kristlased seda teevad, on nad peagi kursilt maas. Nende missiooniks pole enam Kristus, vaid pigem laeva eest hoolitsemine, mis tähendab laeva kõrvale juhtimist tormidest. Selle tulemusena taandavad nad end ka vastuseisust, mis tõusnud nende vastu. Kuid seda tehes pole neil usklikel aimugi, et kõige selle läbi on neilt röövitud nende kõrgem kutsumine. Ja Jumala silmis pole see mitte väike asi. Sest kui ma sõuan Rooma asemel Foiniksisse, tähendab see seda, et selle missiooniga, mille Jumal mulle andnud, ei lähe Rooma keegi. Jah, laeva hoitakse küll töökorras ja tegevuses, kuid kui irooniline see ka poleks – see laev ei täida enam oma ülesannet.
Mugavus ja puhkus pole kuningriigi märksõnad. Kuningriigi elustiil tähendab öelda: „Mu elu ei kuulu mulle endale – mind on ostetud kalli hinna eest. Jeesus juhib mind kõiges ja Ta annab mulle ka armu saavutada kõik, mis tarvis, sõltumata vastuseisust, mis mu ellu ka ei tuleks.“
Pauluse teekond Rooma Apostlite tegude 27 ptk. põhjal näitab meile, kuidas osad meist reageerivad Saatana rünnakutele. Kui laev, millega Paulus reisis, oli läbinud poole oma teekonnast „ja et sadam oli talvitamiseks sobimatu, siis võttis enamik nõuks minna sealt merele ja kui võimalik, jõuda talvitama Foiniksisse…“ (Ap. 27:12). Paulus oli selle otsuse vastu. Mitte ainuüksi seetõttu, et see viis neid kõrvale Rooma suunalt, aga ka seetõttu, et ta koges oma südames Vaimu hoiatust selles suhtes. Samas tundus see sel hetkel kõige loogilisema otsusena. Teele asudes seisis aga laev silmitsi tõsiste probleemidega, mis läksid neile peaaegu maksma nende elu.
Põhjus, miks sellest räägin, on selles, et ka osad kristlased, kui nad kogevad teekonnal vaenlase vastuseisu, otsustavad minna “talvitama Foiniksisse”. Olgu siinkohal vahepalana öeldud, et me kõik vajame pisut puhkust, leidmaks kosutust oma vaimule kõigist teenistusega kaasnevatest vajadustest. Kuid antud juhul räägin ma millestki muust. Südamehoiakust, mis ütleb: ”Ära nüüd oma teenimisega üle ka pinguta! Võta aga hoogu maha ja võta vabalt.”
Kui kristlased seda teevad, on nad peagi kursilt maas. Nende missiooniks pole enam Kristus, vaid pigem laeva eest hoolitsemine, mis tähendab laeva kõrvale juhtimist tormidest. Selle tulemusena taandavad nad end ka vastuseisust, mis tõusnud nende vastu. Kuid seda tehes pole neil usklikel aimugi, et kõige selle läbi on neilt röövitud nende kõrgem kutsumine. Ja Jumala silmis pole see mitte väike asi. Sest kui ma sõuan Rooma asemel Foiniksisse, tähendab see seda, et selle missiooniga, mille Jumal mulle andnud, ei lähe Rooma keegi. Jah, laeva hoitakse küll töökorras ja tegevuses, kuid kui irooniline see ka poleks – see laev ei täida enam oma ülesannet.
Mugavus ja puhkus pole kuningriigi märksõnad. Kuningriigi elustiil tähendab öelda: „Mu elu ei kuulu mulle endale – mind on ostetud kalli hinna eest. Jeesus juhib mind kõiges ja Ta annab mulle ka armu saavutada kõik, mis tarvis, sõltumata vastuseisust, mis mu ellu ka ei tuleks.“